Mõned nädalad tagasi otsustas Suurbritannias reklaamide järelvalvega tegelev Advertising Standard Authority, et piima ei saa nimetada humaanseks ja vegankampaaniaga tegelevatel organisatsioonidel on õigus piima reklaamida ebaeetilise tootena. See oli UK piimatööstusele järjekordne löök, sest piima tarbimine on siin juba niigi järjest madalam, kuna üha enam noori loobub piimast nii eetilistel kui ka tervislikel põhjustel.

Piimatööstus otsustas seepeale 1,2 miljonit naela suunata piima maine parandamiseks ja taas aus sisse toomiseks. Arvatavasti on see lootusetu katse, sest avalikkus juba teab, et piim tuleb alati kellegi kannatuste ja elu hinnaga. Ka Suurbritannia meedia on pigem loomade ja veganite poolel, sest peavoolumeedias ilmub pea igal nädalal mõni artikkel, mis käsitleb loomade tarbimise eetilisust ning räägib veganlusest positiivses kontekstis. Näiteks eelmisel nädalal teatas The Guardian oma juhtkirjas, et veganeid tuleks halvustamise asemel julgustada, sest veganluse positiivsed mõjud nii tervisele kui ka keskkonnale on ignoreerimiseks liiga ilmsed.

Eestis on aga hetkel käimas võihinna tõusu tõttu paanika. Ajalehed on võipropagandat täis, justkui jääks selle tissipiima kontsentreeritud rasvata meie elu seisma. Võin omast kogemusest kinnitada, et ei jää. Võid ei tarbinud ma juba aastaid enne veganlust. Ja piimatööstuse tagamaid teades, ei ole ma seda ka iial kahetsenud ega sellest (või mõnest muust piimatootest) puudust tundnud. Vastupidiselt Suurbritanniale, Eesti meedia piima tarbimise eetilisusest ei räägi ning loomade ekspluateerimist küsimuse alla ei sea. Meedia teeb piimatööstuse eest meil kogu propaganda ära ning aitab neil nii täitsa vabatahtlikult reklaamikuludelt raha kokku hoida. Nii palju siis objektiivsusest …

Piim – päeva pärl?

Veganlus on sotsiaalse õigluse liikumine, mille keskmes on loomad kui indiviidid. Veganlus taotleb loomade vastu suunatud ebaõiglase kohtlemise lõpetamist, muuhulgas nende tapmise, vangistamise ja kehalise väärkohtlemise lõpetamist. Loomi ei nähta enam toorainete, masinate ega orjadena, nagu tööstus neid kohtleb.

Ka piimatööstuse praktikad on eetiliselt vägagi küsitavad. Piima tekkimiseks on vaja vasika sündi nagu imetajatel ikka. Regulaarsete sündide jaoks viljastatakse lehmad sunniviisiliselt pärakute ja emakate penetreerimise abil.

Peale vasika sündi ei lasta lehmal ega vasikal pikalt koos olla, vaid nad eraldatakse. See on valus sündmus nii ema kui ka lapse jaoks. Lehmad võivad päevade kaupa oma poegi taga nutta. Vaata sellest videost täpsemalt:

Pullvasikad on piimatööstuse jaoks kasutud, seetõttu saadetakse nad juba varakult tapamajja. Vasikaliha eksisteerib vaid seetõttu, et on olemas piimatööstus, kus jääb pidevalt vasikaid üle. Piima ja piimatooteid tarbides toetame seega otseselt vasikate tapmist.

Selleks, et tagada suur piimatoodang, on tänapäevade lehmade udarad aretatud ebaloomulikult suurteks. See toob aga lehmadele kaasa palju terviseprobleeme ning nende kehad kurnatakse viimseni mõne aastaga.

Hiljuti sain näiteks sellise kirja:

“Olen veterinaarmeditsiini tudeng ja kooliaastate jooksul mitmes piimafarmis õppetööd ja praktikat teinud. Sinu hiljutises blogipostituses oli lõik Lisa Kemmereri intervjuust, kus ta mainis piimalehmade 6 aastaselt tapmist. Eestis on see number väiksem. Piimalehmad “saadetakse karjast välja” juba 3-4 aastaselt, põhjuseks peamiselt reproduktiivorganite haigused. Veisekasvatuse õppematerjalis on kirjas, et 2008. aastal oli piimalehmade keskmine eluiga 5 aastat, aga farmides küsides saab vastuseks ikka 3-4.”

Lehmade loomulik eluiga on umbes 20 aastat, aga piimataludes sõltub tema eluiga toodangu tagamisest. Kui ori enam kasu ei too, tuleb ta prakeerida, nagu tööstus ise indiviidide tapmist nimetab.

Ja nagu ikka, jääb alati küsimus, miks peaksid täiskasvanud inimesed endiselt rinnapiima tarbima. Nii inimlapsed kui ka lehmalapsed võõrutatakse mingil hetkel oma ema piimast. Kui meil on nii suur soov piima peale imikuiga edasi tarbida, siis loomulik oleks jääda oma ema piima juurde või vähemalt inimeste rinnapiima juurde, mitte teiste liikide rindade kallale minna.

Piim on ebaeetiline. Suurbritannias on sellest juba vaikselt hakatud aru saama. Kas jõuame selleni millalgi ka Eestis? Kas see kollane rasvakontsentraat on tõesti väärt taganutmist?

Loe ka artiklit “Piima verine hind” ja “Parim udar 2016”

Jälgi blogi Facebookis