Cambridge´is veganmaailma soovimas

Nädalavahetusel käisin Cambridge´is. Mäletate seda postitust, kus kirjutasin, kuidas paljud mu unistused on märkamatult tõeks saanud? Ka ajaloolistes ülikoolides õppimisest olen juba lapsest saadik unistanud, aga mitte üheski unistuses poleks ma arvanud, et just veganlus ja loomaõiguslus viivad mind Oxfordi, Cambridge´i ja teistesse tuntud ülikoolidesse. Aga just nii ongi juhtunud. Cambridge´is toimus nimelt European Animal…

Sotsiaalfoobiatest ja nende ületamisest

Ma olen sügavalt introvertne inimene, lisaks sellele põen sotsiaalärevust. See tähendab, et näost-näkku suhtlemine, eriti võõraste inimestega on minu jaoks paras katsumus. Lisage sinna hulka elamine välismaal ja inglise keeles rääkimine, ning kokku tuleb sellest üks suur sotsiaalselt võimetu hädapätakas. Vähemalt sellisena tunnen tihti ennast ise … Eriti keeruline on minu jaoks small-talk. See tundub…

Nutt kurgus ja viha palgeil

Eile nägin statistikaameti uudist sellest, kuidas Eesti inimeste lihatarbimine on taas suurenenud: „Lihatarbimine on Eestis suurenenud. 2018. aastal söödi Eestis 115 000 tonni liha, mis on 11% rohkem kui sellele eelnenud aastal.“ Lisaks jagatakse seal infot, et sealiha tarbivad mu kaaskodumaalased 42,8 kilogrammi aastas, linnuliha 31,2 kilogrammi ja veiseliha 10 kilogrammi. Juunis jagati aga uudist,…

Lihtsalt niisama

Pole ammu niisama suvakatele küsimustele vastanud. Aga mida muud hilja õhtul ikka teha? Mis on su lemmikraamat? Liiga keeruline küsimus. Neid on palju. Nimetan mõne ilukirjandusliku, mis on millalgi jalust rabanud või mida aeg-ajalt ikka üle loen: Virginia Woolf “Tuletorni juurde” (“To the Lighthouse”) Donna Tartt “Ohakalind” (“The Goldflinch”) Ian McEwan “Lepitus” (“Atonement”) Gabriel García Márquez…

Villid talla all

Ostsin hiljuti endale uued suvekingad ja eilse sooja ilma puhul arvasin, et oleks mõttekas need 8 km “jalutuskäigule” jalga panna… Tulemus – mõlema talla all on suur vill! See oli küll viimane koht, kuhu ma ville oleks oodanud. Nüüd on toas paljajalu käimine isegi keeruline. Palju teil üldse jalanõusid on? Tundub, et ma olen selles…

Midagi on siin valesti

Avastasin end mõttelt, et ühiskonnas on lubatud rääkida loomade kannatustest seni, kuni ei mainita veganlust. Ja veganlusest või täpsemini küll vegantoitumisest on lubatud rääkida seni, kuni ei tooda vestlusesse loomade kannatusi. Midagi on sellel pildil valesti. Mõelge kui paljudele läheb korda kasside ja koerte heaolu või siilikeste, luikede, pääsukeste, karupoegade ja teiste metsloomade heaolu. Ka…

Laisa naise laisad mõtted

Vaatasin, et 2016. aasta juunis, kui blogi oli alles mõne kuu vanune, olen siia kirjutanud 15 postitust. Vau! 2019. aastal olen kuue kuu jooksul hakkama saanud vaid üheksa postitusega. Kuigi see ei tähenda, et ma poleks kirjutamisega tegelenud, olen küll, aga mujale, mis tähendab, et blogi on kuidagi jäänud vaeslapse seisusesse. Näiteks on hiljuti ilmunud…

Veganid kui peksukotid

Ma ei talu hästi kriitikat. Võtan seda tihti väga isiklikult. Ja teen sellest automaatselt järelduse, et olen mõttetu ja andetu tegelane. Näiteks eelmisel suvel, kui koostasime koos abikaasaga ühte olulist infomaterjali ning ta üritas mulle nõu anda, kuidas seda paremaks muuta, läksime ikka korralikult tülli. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, et kuidas ta saab niimoodi…

Veganid ei ole pühakud

Eile käisin ühel üritusel, kus olid koos inimesed, kes teadlikult tegelevad pideva enesearengu ja sisekaemusega, et lihtsustatult öeldes olla paremad nii end kui ka teiste vastu.  Seal tutvustati mõnda neist ka lähemalt. Mulle jäi meelde ühe esineja öeldud lause, mis kõlas umbes niimoodi: “Ärge arvake, et nad on nüüd pühakud valmis.” Sellele järgnes selgitus, kuidas…

Väikesed rõõmud

Eile ja üleeile käisin Sheffieldi ülikoolis konverentsil “Animal Remains”.  Sain jälle natuke targemaks ja kogusin häid mõtteid. Kuigi minu puhul kehtib küll see ütlus, et mida rohkem teada saan, seda rumalamana ennast tunnen, sest avastan üha enam asju, millest ma midagi ei tea, aga mis tunduvad nii olulised ja põnevad. Ja nii suureneb pidevalt see…

Rõõmutu ja kole

Ma ei teagi, kuidas seda postitust alustada või tegelikult ei tea ma isegi, millest täpselt rääkida tahan. Ühesõnaga, tunnen viimasel ajal, et olen rõõmutu ja kole. Tegelikult on see “viimane” aeg kestnud juba ilmselt ligi aasta. Noh, masenduses olin juba enne, sest ma olengi masendusse kalduv inimene, aga nüüd olen saavutanud mingisuguse apaatsuse uue taseme,…

Asjade seis

Oeh kui kaua ma pole blogisse kirjutanud! Kadunud pole ma kusagile, lihtsalt vahepeal on keerulised ajad olnud ning pole kirjutamise tunnet tekkinud. Olin tegelikult isegi mitu nädalat Eestis, aga mitte just kõige rõõmsamatel põhjustel, seega ei saanud isegi kõikide sōprade ja tuttavatega kokku, kellega muidu ikka kohtun. Aga see-eest kohtusin mõnede uute toredatega ning sain…