Me ei taha teada maailmas toimuvatest koledustest. Veelgi vähem meeldib meile kuulda, et me ise panustame nendesse koledustesse ja et vastutus nende lõpetamiseks on meie endi kätes. See tähendaks, et meie isiklik elu ja senised väärtushinnangud peaksid muutuma. Aga muutused on alati rasked, sest eeldavad tööd ja vaeva ning mugavustsoonist väljumist.

Nii on ka loomatööstusega. Kuigi olukord pole enam ammu-ammu selline, meeldib enamikule meist mõelda, et loomad, keda tarbime, elavad kannatustevaba elu rohelistel lilleaasadel tädi Maali juures. Sest sellisel juhul me ju ei pea nende pärast oma pead vaevama, vaid võime rahuliku südamega oma lihatükki edasi nautida?

Aga aeg-ajalt jõuavad avalikkuse ette loomatööstusega seotud faktid, mis on selle kujutlusega vastuolus. Näiteks puurikanade koletu olukord või praegu käimasolev kampaania sigade piinarikkast sabadelõikamisest. Loomulikult ei taha vähesegi empaatiavõimega inimene sellistesse kannatustesse panustada. Mis on lahendus? Allkirjasta petitsioon! Jess, nii lihtne! Anname allkirja ja südametunnistus saab jälle puhata, asi lõpetatud, sellele teemale pole enam mõelda vaja. Varsti saab poest osta nende sigade laipu, kellel oli saba! Oot…

Saba või mitte, kuuendal elukuul kohtuvad nende sealaste kõrid igal juhul nugadega. Ja siin algab tegelik koledus, millest sa kuulda ei taha. Siin algab see vastustus, mida sa võtta ei taha. Siin algavad need muutused, mis tunduvad liiga ebamugavad. Siin algavad vabandused tudevõimeliste indiviidide vangistamiseks ja tapmiseks.

Aga minu peekonil oli vähemalt saba! Sinu “peekon” kaotas sinu ajutise maitsenaudingu nimel koletu vägivalla läbi kogu oma maailma.