Kas hoolid loomadest ja nende heaolust? Vähemalt 99% tõenäosusega vastaksid sa sellele küsimusele jaatavalt. Tõepoolest, enamik meist ei soovi loomadele halba. Isegi, kui me pole tulihingelised loomaarmastajad, ei taha me neile kannatusi põhjustada ning arvame, et neid tuleks hästi kohelda. Just nii arvasid ka 220 inimest, kes vastasid sel kevadel läbiviidud küsimustikule “Suhtumine ja hoiakud loomadesse”*. Küsitluse tulemustes polnud tegelikult midagi üllatavat, kuid sealt tulid hästi ilmsiks vastuolud selle vahel, kuidas me arvame end loomadesse suhtuvat ja kuidas praktikas loomi koheldakse.
Loomad on elusolendid
Kui palusin vastajatel põhjendada, miks loomi tuleks hästi kohelda ja miks neile ei peaks kannatusi põhjustama (nagu 219 vastajat 220st neist seda kinnitasid), siis arvasid paljud, et need küsimused on üleliigsed, sest loomade hea kohtlemine peaks olema ju elementaarne ega vajama põhjendust. “Nad on elusolendid,” oli üks tüüpilisemaid vastuseid, millele lisati loomade võime tunda valu ja kannatusi. Kui mõtleme mõne neljajalgse sõbra peale, kellega oleme oma kodu jaganud, saab enamik meist aru, et nad on unikaalsed indiviidid. Neil on eriline vaid neile omane iseloom ja emotsioonid, erinevad tujud, erinevad soovid, vahel on nad rõõmsad ja tunnevad naudinguid, vahel aga kurvad või hoopis vihased, ning me ei kahtlegi, et nad on võimelised tundma valu. Kõige selle tõttu mõistame, et neid tuleks kohelda hästi ning et nad väärivad elu.
Suurem osa vastajatest ütlesid, et on ka ise ühel või teisel viisil loomi aidanud: annetanud raha varjupaikadele või loomakaitseorganisatsioonidele või olnud neis vabatahtlikud; pakkunud mõnele varjupaigaloomale (hoiu)kodu; aidanud vigastatud metsloomi; päästnud hüljatud kasse ja koeri. Lisaks sellele vastasid osad, et nad on veganid või vegetaarlased ehk aitavad loomi sellega, et püüavad vältida osalemist nende ekspluateerimises ja tapmises. Aga ometi iga vegan teab, et inimeste seisukoht muutub, kui mängu tuleb veganlus ja nende loomade elu, keda inimkond toiduks, riieteks ja muuks kasutab. Siis muutuvad loomade kannatused justkui imeväel äkitselt tühiseks ja hoopis olulisemaks saavad näiteks taimede elud ja kannatused või muud sellised teemad, mis kerkivad esile vaid siis, kui peame hakkama mõtlema oma igapäevaste (tarbimis)valikute peale.
Vastuolu
Selline vastuolu kerkis paratamatult esile ka küsitluses. Kuigi pea kõik, ehk 99,5% vastajatest, arvasid, et loomi tuleks hästi kohelda ja neile ei peaks kannatusi põhjustama, 85,4% nõustus, et loomi ei peaks kasutama ning 88,7% olid loomade tapmise vastu (erandiks eutanaasia raske haiguse korral), vastas vaid 27,3%, et nad järgivad veganluse põhimõtteid. Üldpopulatsiooniga võrreldes, kus veganite arv jääb tavaliselt mõne protsendi kanti, oli küsitluses veganite arv isegi väga suur, sest jagasin seda muuhulgas näiteks Facebooki grupis Eesti veganid. Aga vaatamata sellele tulid ka siinses küsitluses välja ebakõlad, sest kuigi ollakse suuresti loomade kasutamise ja tapmise vastu, siis praktikas oma toiduvalikute ja/või muuga loomade ekspluateerimist ja tapmist siiski toetatakse.
Mõelgem kasvõi meediasse jõudnud juhtumite peale vs nende loomade peale, kelle elu-olu avalikkuse eest kiivalt varjatakse. Kasse või koeri piinavad ja hukkavad inimesed saavad meil üheselt pahameele osaliseks, aga sajad tuhanded sead, kelle kõri kuuekuuselt meie isude nimel läbi lõigatakse ja kes kunagi oma lühikese elu jooksul päikest ei näe, on vaid tühine peekon? Metslindude kinnimüürimine või nende pesade hävitamine on kuritegelik, aga miljonite kannatavate (muna)kanade elu ei vääri isegi tähelepanu mitte? Vallaametnik, kes tapab ühe rebasepoja on külma südamega mõrtsukas, aga jahimehed, kes tapavad igal jahihooajal üle 5000 rebase ja tuhandeid teisi loomi teevad väärtuslikku loodushoiu tööd? Siiliga jalgpalli mängivad noored on julmurid, aga nahkjalatsid meie jalas on elu loomulik osa? Kuumal suvepäeval koera autosse jätmine on kohutav, aga tapamajade veokites tunde ja päevi nälga, janu, palavust või külma taluvate sigade, lehmade, kanade ja teiste loomad kannatused on liha, munade ja piima nimel seda väärt?
Kuidas edasi?
Ükski loomne toode ei jõua meieni kannatustevabalt. Reeglina on selle taga kellegi vägivaldne surm ja piinarikas elu. Selle teadvustamine on aga ebamugav, sest sel juhul peame ka enda ees ausad olema ja oma igapäevased valikud kriitilise pilguga üle vaatama. Samas, nagu näitas küsitlus, hoolivad pea kõik inimesed loomadest ega taha neile tegelikult kannatusi ja surma põhjustada. See annab loomadele lootust.
Kuidas edasi? Kui sa veel ei ole vegan, siis võibolla esimese asjana tasubki uurida, et kuidas loomadest tehtud tooted sinuni jõuavad. Hea ülevaate saab sellest näiteks filmidest “Earthlings” ja “Dominion”. Kui arvad, et Eestis ju loomadega ometi nii ei tehta, siis eksid, loomatööstus on standardiseeritud ja praktikad on üle maailma enam-vähem samasugused, erinevusi leidub vaid detailides.
Kui oled valmis veganlusega tutvuma, siis vaata lehekülgi miksvegan.ee ja vegan.ee ning liitu Vegan väljakutsega.
*Küsitluse viisin läbi Google Forms’i keskkonnas märtsis 2020. Vastajad leidsin erinevatest Facebooki gruppidest. Küsitlus oli anonüümne.
Loe ka artiklit “Avaldan sulle ühe saladuse”
Vegani päevaraamat 