Sel sügisel on meil peres väike juubel, sest möödub kümme aastat otsusest hakata veganiks. Kuigi seda on veider niimoodi numbritesse panna, sest ma ju ei loe aastaid, et kaua olen olnud feminist ning naiste õigusi oluliseks pidanud või aastaid, mil sain teadlikumaks rassismist ning antirassismi alal ennast harinud või aastaid, mil olen LGBT+ kogukonna õigustest hoolinud. Aga millegipärast veganlust ehk loomade õiguste eest võitlemist kiputakse ikkagi aastatega määratlema, kuigi see on samamoodi pidev ja eluaegne eneseharimise protsess, mis ei lõppe siis, kui loomad enda menüüst eemaldame. Ilmselt seetõttu, et veganlust seostataksegi eelkõige ikkagi toitumisega (kuigi see on nii palju enamat), peamegi oluliseks verstapostiks selles arengus just hetke, mil loomade kehad ja kehaeritised meie taldrikult kadusid.
Kas vegan olla on keeruline? See on üks põhilisi küsimusi, mida igalt veganilt ikka ja jälle küsitakse. Selle taga on tavaliselt kolm eeldust või hirmu:
Vegan olla on keeruline ehk igatsus liha, muna ja piimatoodete järele. Need, kes veel loomi tarbivad, ei suuda tavaliselt oma elu ilma teatud toodeteta ette kujutada. Sealt tuleneb ka üks põhilisi eeldusi ja hirme, et veganid jäävad nendest nn headest maitseelamusest ilma ning peavad palju vaeva nägema, et oma tegelikke isusid alla suruda. Kuigi alguses, kui uued toitumisharjumused pole veel paika loksnud, võib tõesti olla mõningatest toodetest raskem loobuda, siis mõne aja pärast see muutub. Ma tõesõna ei igatse ühtegi vägivallatoodet ja tegelikult isegi ei mäleta enam nende maitset.
Vägivallatoode kõlab mõnele kindlasti karmi nimetusena, aga selline raamistamine aitab tegelikult lihtsamini loomadest tehtud toodetest loobuda. Just mõttemaailma muutus ja ohvritele keskendumine kaotab ära igasugused veidrad isud. Ma ei näe liha, piima, mune jne enam inimestele mõeldud toiduna, sest tean, et loomad ei ole tooted ega omandid, vaid tundevõimelised indiviidid ja isikud oma erilise iseloomu, murede ja rõõmudega, kelle kasutamine pole iial õiglane ega vägivallatu.
Jah, alguses oli minulgi nn libastumisi, näiteks ei kujutanud ma päris alguses ette kohvi joomist kohvikus ilma udarapiimata ning aeg-ajalt väljas einestades tellisin loomse juustuga roogasid. Aga need nn libastumised olid tavaliselt seotud mugavusega, mitte niivõrd isudega, sest tol ajal polnud kohvikutes taimset piima või vegantoitu. Oli küll lihata roogasid, aga see-eest topiti igale poole juustu ja ma olin liiga arg, et paluda juust ära jätta. Tagantjärele tunduvad need muidugi tobedad juhtumid, sest praegu poleks mul probleemi musta kohvi juua või toit tellimata jätta, kui seda veganversioonis ei pakuta, aga ju ma siis polnud selleks hetkeks tegelikult veel päriselt aru saanud, et mis on veganluse kui loomade vabastamise liikumise sisu ja mida minu (olgugi, et harvad ja üksikud) mittevegan valikud ohvritele kaasa toovad.
Vegan olla on keeruline ehk toodete kättesaadavus. Kas veganmaailm saaks eksisteerida, kui poes poleks saadaval taimseid piimasid, juustusid, vorste jms veganlahendusi? Jah. Kuigi sellised tooted ja nende kättesaadavus teeb veganiks hakkamise ja olemise lihtsamaks, ei sõltu ega tohiks sõltuda loomade vabastamine orjusest ja vägivallast ning nende õiguste eest seismine sellest, kas suvalises külapoes on kaerapiima või suvalises nurgakohvikus vegatoitu. Ja teistpidi, poed võivad olla vegantooteid täis, aga kui inimkonna suhtumine loomadesse ei muutu ning ei mõisteta vajadust nende ekspluateerimine lõpetada, ei vii see meid loomade vabastamisele ega veganmaailmale lähemale, sest need vegantooted jäävad lihtsalt toodeteks teiste seas, mida on vahel tore proovida.
Seega, jah, meile võib tunduda, et kui toodete kättesaadavus pole piisav, siis on ka vegan olla keeruline, aga lõpuks on see kõik ikkagi kinni meie mõtteviisis, suhtumises ja mugavuses. Toodete kättesaadavus või muud mittevegan maailmas elamise raskused ei tohiks kindlasti olla takistuseks, et anda endast loomade vabastamiseks parim. Olen sellel teemal pikemalt kirjutanud artiklis “Kas kõik inimesed saavad olla veganid?”.
Vegan olla on keeruline ehk sotsiaalne surve. Selles osas pean nõustuma. Mõte loomadevastase vägivalla toetamise loobumisest on paljude jaoks veel niivõrd uudne ja võõras, et see toob kaasa palju hirmu, viha, eelarvamusi, kiusamist jne. Iga vegan teab, kui keeruline on sugulaste keskel pühadelauas või sõprade juures grillpeol viibida. Iga vegan on kogenud oma valikute pärast tögamist ja naeruvääristamist. Lihtsalt juba oma kohaloluga, ilma midagi ise ütlemata, on vegan teistele meeldetuletuseks, et nende igapäevaste valikute taga on vägivald, valu ja hirm. Oma alateadliku süütunde leevendamiseks ja selle asemel, et päriselt mõelda vägivallaohvrite peale, võetakse kasutusele võtted, mille eesmärgiks on veganit ja veganlust pisendada ja maha teha. Sellest olen pikemalt kirjutanud artiklis “Veganid kui peksukotid”.
See on üks peamisi põhjuseid, miks veganlusest loobutakse ning üks peamisi põhjuseid, miks veganiks ei hakata. Erinemine nõuab julgust ja eneseületust, keegi ei taha olla sotsiaalselt tõrjutu. See ongi keeruline. Aga neil on veelgi keerulisem …
Õnneks on nii, et iga uus vegan aitab veganlust normaliseerida ja mida rohkem meid on, seda lihtsamaks see muutub ning vaikselt-vaikselt, võrreldes kümne aasta taguse ajaga, on ka laiemalt ühiskondlik suhtumine veganlusse muutunud ja teadlikkus veganluse osas kasvanud.
Vahel on mul raske säilitada positiivsust, sest maailm tundub täis viha ja vägivalda, täis rõhumist ja kurjust. Muutused tunduvad liiga aeglased ja olukord lootusetu. Aga siis ma mõtlen kõigi nende inimeste peale, kes on muutunud ning ühel või teisel viisil tahavad teha maailma kõigile olenditele paremaks paigaks. Enamus inimesi tegelikult hoolib loomadest, lihtsalt ühiskond on meile õpetanud, et loomad on tooted ja omandid, kes on mõeldud meile kasutamiseks, ning et nende ekspluateerimine ja tapmine on normaalne. Kõige keerulisem ongi nende mõttemustrite muutmine ning loomade päriselt nägema õppimine elu ja vabadust väärivate indiviidide ja isikutena.
Mina igal juhul jätkan seda teekonda. Kui ka sina tahad sellega algust teha, siis liitu näiteks Vegan väljakutsega.
Vegani päevaraamat 