Ütlen juba ette, et sellest tuleb üks järjekordne party pooperi postitus, aga mida muud minult ikka oodata. Head uut aastat!

Seda postitust ajendasid mind kirjutama kaks artiklit, mis hiljuti Delfis ja Postimehes ilmusid. Mõlemas viidatakse veganlusele kui ühele lõppenud kümnendi populaarsele toitumistrendile. Pole kahtlustki, et veganlus on viimaste aastate jooksul jõudnud paljude inimeste teadvusesse, olgu siis tervisliku taimse toitumisviisina, skandaalse näljadieedina, loomsevabade loomset matkivate alternatiivtoodetena, keskkonnasõbraliku valikuna või ka lihtsalt sõnakõlksuna. Aga kas ka loomade põhiõiguste eest võitleva sotsiaalse õigluse liikumisena? Kahjuks veel mitte.

Veganlusest tõepoolest räägitakse üha rohkem. Vähemalt nii meile tundub. Ilmub küllaldaselt taimse toidu retsepte ja kokaraamatuid. Skandaali kütvate klikiartiklite kõrval ka informatiivseid ja viisakaid taimse toitumise alaseid artikleid. Igal aastal tuleb välja mõni populaarne film, mis ülistab taimse toitumise tervislikkust ja innustab inimesi oma menüüd muutma. (Sügisel linastunud film “The Game Changers” on ilmselt jõudnud edukalt sihtgrupini, kelleni reeglina taimse toitumise jutuga ei jõuta.) Keskkonnakriisi raames on hakatud rääkima lihatarbimise vähendamise vajalikkusest. Vegantoodete valik kauplustes on hüppeliselt kasvanud. Ja isegi liha- ja piimatootjad on olude sunnil hakanud tootma taimseid alternatiive, et turusuundumustega kaasas käia.

See on kõik väga oluline, sest aitab inimestel teha looma-, keskkonna- ja tervisesõbralikumaid valikuid. Samas on veganlusega kõigel sellel tegelikult vähe pistmist. Kui me väidame, et veganlusest räägitakse üha rohkem, siis tegelikult kahjuks mitte või vähemalt mitte ligilähedaseltki piisavalt. Ja seda just loomade õigusi ja heaolu silmas pidades. Selles osas jääb meil julgusest ning tahtest endiselt puudu. Näiteks tuleb mul meelde üks artikkel, mille kevadel kirjutasin ja kus kajastasin ilustamata ka loomade kasutamist. See lükati ühest väljaandest tagasi väitega, et nende lugejad pole selleks veel valmis, ja viidati, et äkki saaks teemat kajastada pigem keskkonna kaudu. Artikkel ilmus lõpuks ühes teises väljaandes. Aga see selleks.

Ma olen seda väidet aastate jooksul palju kuulnud, et inimesed pole veganluse kohta käivaks infoks veel valmis, et kõik inimesed ei hooli loomadest ja et äkki saaks kuidagi ikka ääri-veeri ilma loomade ekspluateerimist ja tapmist mainimata sellest rääkida. Seda enamasti tehaksegi, ma isegi teen seda. Räägime maitsvast taimsest toidust, räägime taimse toidu tervislikkusest, räägime loomse toidu negatiivsest keskkonnamõjust. Ühesõnaga räägime kõigest muust, mida saab veganlusega seostada, aga asja tuuma mainimisest hoidume.

Kuid millal on siis inimesed selle kuulmiseks valmis? Kümne aasta pärast, kahekümne või hoopis saja? Kes seda otsustab? Ja kuidas ja mille põhjal see valmisolek tekib? Kui me sellest ei räägi, siis kust see valimsolek üldse tekkida saab? Mida me seejuures kardame? Miks me pelgame ohvritest rääkida? Miks me ei aseta loomi selle liikumise, mis on just nende aitamiseks loodud, keskpunkti? Kas see ei tõesta järjekordselt meie spetsiesistlikku ülbust inimestena, kui me ei julge isegi veganluse ehk loomade tapmise ja kasutamise vastases kontekstis loomade tapmise ja kasutamise vastu sõna võtta?

Veganlus ei ole toitumisviis. Veganlus ei ole vegantooted. Veganlus on loomade vastu suunatud vägivallast ja selle toetamisest hoidumine, sh nende tapmisest, ekspluateerimisest, orjastamisest ja kasutamisest. Me ei pea ju normaalseks inimeste tapmist, ekspluateerimist, orjastamist ja kasutamist. Veganlus laiendab need põhimõtted lihtsalt inimestele lisaks ka teistele tundevõimelistele loomadele. Veganlus on elementaarne õiglus kõigi olendite vastu. Kuidas kõlaksid näiteks artiklite pealkirjad, kui need põhimõtted panna inimkonteksti?

Lõppeva kümnendi trend  – inimeste mittetapmine on populaarsem kui iial varem! Uus trendikas käitumisviis: vägistamisest loobumine. Perekond läks trendiga kaasa ja loobus orjapidamisest. Uus ohtlik trend, lastele mittesoovitav: hoidumine vägivallast. Loobu ekspluateerimisest ja su tervis paraneb!

Selliseid asju lugeda oleks ju veider? Me ei käsitle vägivallatust ja õiglust klikitava trendina või mööduva moevooluna. Aga miks me siis veganlusest niimoodi räägime?

Trendid on ajutised ja mööduvad, vana trendi vahetab välja uus. Ka taimne toitumine on populaarsem kui iial varem. Võib tõesti öelda, et hetkel on tegemist üha kasvava trendiga. Aga me kõik oleme näinud aastate jooksul igasuguseid tulevaid ja minevaid toitumistrende. Mäletate, kuidas vaid mõni aasta tagasi oli paleo trendikas? Ka tuntud telestaarid Eestis järgisid seda toitumisviisi. Kas keegi mäletab veel Dukani või Atkinsi dieeti? Nüüd lööb aga laineid nn karnivoori dieet.

Veganluse juurde kuulub muuhulgas ka loomsevaba toitumine, sest vastasel juhul ei saa me austada loomade eluõigust ja muid õigusi. Kuid see ei saa olla vaid mööduv dieet ja trend, nii nagu ei saa olla trend inimeste mittetapmine ja orjastamine. Õigus elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele on meie põhiõigused, mida mitte keegi ei tohi meilt võtta. Veganlus tähendab, et laiendame need õigused ka loomadele. Ja kui me suhtume sellesse tõsiselt ning tõepoolest austame inimloomadele lisaks ka teisi loomi, siis peab sellest saama uus normaalsus.

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami