Veganid kui peksukotid

Ma ei talu hästi kriitikat. Võtan seda tihti väga isiklikult. Ja teen sellest automaatselt järelduse, et olen mõttetu ja andetu tegelane. Näiteks eelmisel suvel, kui koostasime koos abikaasaga ühte olulist infomaterjali ning ta üritas mulle nõu anda, kuidas seda paremaks muuta, läksime ikka korralikult tülli. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, et kuidas ta saab niimoodi minu vaevarikka töö tükkideks rebida ja maha tallata. Mingit tükkideksrebimist ja mahatallamist muidugi ei toimunud, oli lihtsalt paar viisakat palvet teksti pisut lühendada ja lõike siin-seal ümber tõsta.

Nii et ma mõistan küll, kuidas veganite maailmavaade ja eluviis võib mittevegani egole korraliku löögi anda. Veganite olemasolu on justkui pidev kriitika mitteveganite suunas. Tekitab ikka ebamugavust ja kaitserefleksi küll, kui keegi ütleb, et ta on vägivalla ja tapmise vastu ja seepärast ei soovi loomade kasutamist toetada. Sest see ju tähendab, et mina olen vägivalla poolt … Mis omakorda ju tähendab seda, et ma oleksin justkui halb inimene!* Mismõttes?! Ei, ei, ei! Need kuradi närbunud välimusega murunäksijad hoidku oma möla endale!

Ja niimoodi saavadki veganitest peksukotid, sest tõele näkkuvaatamise asemel on lihtsam hukata sõnumitooja. Ka meedia kasutab seda agaralt ära. Näeme harva meedia poolt initsieeritud lugusid loomatööstuse probleemaatilisusest, aga kui mingi tegelane kusagil kurdab, et veganid on lollid, saab sellest päevuudis, mille iga väljaanne üles korjab. Veganite mõnitamine ja nende eluviisi üle kurtmine pakub kindlasti omamoodi rahuldust ja ühise “vaenlase” üle naljaheitmine suurendab kogukonnatunnet, aga see ei muuda fakti, et miljardid tundevõimelised olendid peavad igal aastal inimkonna valikute tõttu kannatama ja vägivaldselt oma elu kaotama.

Jätame need jutud agressiivsetest veganitest, kes teistele oma vaateid peale suruvad. Seda müüti on tore ülal hoida, sest sellised sildid aitavad teema meie valikute ohvritelt taas kõrvale juhtida, aga suurem osa veganeid üritab selles spetsiesismist** üleujutatud maailmas vee peal püsida ja oma elu elada lihtsalt niimoodi, et ka teistel olenditel oleks natukenegi parem. Ja tõepoolest, aeg-ajalt kuulub sinna juurde ka teavitustöö, sest päris raske ja ausalt öeldes ka vale oleks ebaõiglusest ja vägivallast teadlikus saades selle koha pealt vaikida. Kui ohvriteks oleksid inimesed, peaksime selle varjamist ju suisa kuritegelikuks?

Kui olin läbi kibeduspisarate suutnud lõpuks oma uhkuse alla neelata ja hakkasin abikaasa nõuannete peale rahulikumalt mõtlema, siis sain aru küll, et tema märkustel oli iva sees. Muutsin teksti ära ning lõpptulemus oli igati asjalik. Siit ka soovitus mitteveganile, neela uhkus alla, jäta enda ego sellest valemist kõrvale. Kuula ja analüüsi veganite sõnumit. Või veel olulisem, pöördu ohvrite poole, süvene sellesse ebaõiglusesse, mida inimkond teistele loomadele põhjustab.

Jah, see on ebamugav. Jah, see on keeruline. Aga pea iga praegune vegan on kunagi samas olukorras olnud. Ma ei sündinud veganina, mis tähendab, et mingil hetkel pidin ka mina klapid peast võtma, loomade olukorraga tutvuma ja valima, kas soovin olla selles ebaõigluses osaline. Ei soovinud. Ja nii tekkiski juurde üks järjekordne tüütu vegan.

vegan sidekick.jpg

*Mitteveganlus ei tähenda, et inimene on halb ja veganlus ei tee inimesi kuidagi paremateks. Egomängud võiksid siit kõrvale jääda. Veganluse eesmärk pole isiklikult pühakuks saada, vaid kaotada maailmast üks laiaulatuslikumaid ebaõigluse ja vägivallavorme.

**Spetsiesism on on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus loomade tapmiseks ja kasutamiseks. Spetsiesism sarnaneb rassismile, šovinismile, seksismile jt ekspluateerivatele ideoloogiatele, mis põhjendavad teiste ebaõiglast kohtlemist pelgalt soo, nahavärvi, seksuaalse sättumuse, vanuse vms põhjal, nii nagu spetsiesism teeb seda pelgalt liigi põhjal. 

evolve

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami