Eelmisel nädalal toimus Luxemburgis rahvusvaheline loomaõiguste konverents, kus käisin juba neljandat korda. Sel aastal tundsin tegelikult, et teemad hakkavad korduma ja uut infot on minu jaoks üha vähem. Lisaks pakuvad praegu mulle huvi pisut teise suunitlusega teemad, mida seal käsitleti napimalt. Sellegipoolest nägin ikkagi ka mõningaid huvitavaid loenguid. Nendest teen ülevaate teises postituses. Aga siin räägiksin kolmest heast dokumentaalfilmist, mida konverentsil näidati.
See on põnev sissevaade juriidilisse maailma ja sellesse, kuidas reaalselt saaks praegusel ajal loomadele õigusi anda. Loomade õigustest rääkides jäädakse enamasti abstraktsele tasemele. Loomaõiguslastena kutsume teisi üles näitama loomade vastu hoolivust ja kaastunnet ning tegema muudatusi oma tarbimisharjumustes. Kuid selleks, et loomad oleksid tõeliselt kaitstud, peavad muutuma ka seadused. Praeguste seaduste kohaselt on loomad esemed, mitte isikud. See tähendab, et looma elu ja heaolu üle otsustab looma omanik. Esemete heaolu ei ole aga teadagi samamoodi kaitstud nagu isikute heaolu. Seega, loomade tõeliseks kaitsmiseks peavad loomad mingil hetkel saama isiku staatuse.
Just sellega tegelebki USA advokaat ja loomaõiguslane Steven Wise. Filmis “Unlocking the Cage” jälgitakse tema tegemisi mitme aasta vältel, kus ta esmakordselt ajaloos proovib saada kohtuvõitu, millega antaks šimpansitele isikustaatus. See protsess on pikk ja vaevarikas, sest kohtunikud on loomulikult skeptilised. Aga film ise on sellevõrra huvitavam ning olukord pole lõpuks sugugi lootustetu.
See on film, mida olen juba mitu aastat oodanud, sest mulle väga meeldis sama režissööri eelmine dokumentaalfilm “Live and Let Live”. “The End of Meat” on südamlik, sõbralik ja informatiivne dokumentaal, kus kujutletakse tulevikumaailma, mil liha enam ei sööda ja loomi inimeste heaks ei ekspluateerita. Filmis näidatakse palju varjupaikades elavaid õnnelikke loomi, tehakse intervjuusid loomaõiguslaste, arstide ja teadlastega ning tutvustatakse tulevikutoite (nt laboriliha). Mulle meeldis, et film ei keskendunud veganluse terviseaspektidele, millest juba niikuinii paljud filmid räägivad, vaid keskmes olid ikkagi loomad, eriti õnnelikud loomad nagu imesiga Esther.
See on vist küll parim dokumentaal, mida eales olen näinud, kus on teemaks loomade ja inimeste suhted. Seda on keeruline sõnadesse panna, mis tundeid see film tekitas. Seda lihtsalt peab ise nägema. Tegemist on ääretult ilusa filmiga nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt. Filmis on vähe teksti, aga seda mõjusamad on need vähesed lausutud sõnad ja need heas mõttes südantlõhestavad kaadrid. Ei, kartma ei pea, midagi koledat või verist ei näidata. Kaamerasilm külastab hetkeks küll ka tapamaja, aga ka seal peidetakse koledus kunstiliste võtete taha. Kuid enamuse ajast näidatakse meile vahvaid ja õnnelikke sigu.
“The Last Pig” jälgib aasta jooksul seakasvataja Bobi ja tema sigade tegemisi. Bob Comise talus on sigadel tõeliselt õnnelik elu, nad saavad vabalt ringi joosta, mudas mõnuleda, puude vastas ennast kratsida, päikest võtta ja üleüldse igatpidi oma olemist nautida. Kuid nad ei tea, et nende mõnus elu saab peagi otsa, sest inimene, keda nad üle kõige usaldavad ja armastavad, on tegelikult reetur. Bob aga ise teab seda ning mõistab, et see, mida ta teeb on eetliselt küsitav. Ta teab, et humaanne tapmine on müüt ning ta ei soovi enam selles osaleda.
See film muudab maailma. Mitte keegi ei vaata enam sigu sama pilguga. “The Last Pig” paneb oma südamlikkusega lihast loobuma ka suurima skeptiku.
Kui hästi läheb, siis võibolla näeb mõnda neist filmidest ka Taimetoidumessil 4. novembril. Hoidke messi Facebooki lehel silma peal!
Vegani päevaraamat 
Oi, tahaks küll kiki näaha 🙂
MeeldibMeeldib