Kui veganid ja loomaõiguslased kirjeldavad loomade elutingimusi, siis süüdistatakse neid tihti valetamises, liialdamises, naiivsuses jne. Kuid loomade elu-olu kohta toiduainetööstuses ja mujal ei pea kuulma veganite käest, vaid võib lugeda tootjate ja kasvatajate enda lehtedelt. Neid tekste lugedes jääb tunne, nagu oleks sattunud mingisugusesse ulmefilmi või paralleelmaailma.

Loomaõiguslased ei leiuta jutte loomatööstuse kohta ise välja, küll aga muudavad vaatenurka ning näitavad loomade olukorda looma kui isiku seisukohalt. Isik ehk indiviid on keegi, kellel on oma iseloom, kes tunneb erinevaid emotsioone ja kes soovib elada ehk tegemist pole tundetu ega mehaanilise esemega. Tihti lisavad loomaõiguslased loomatööstuste kirjeldustesse ka emotsiooni, mille eesmärk on lugejas tekitada kaastunnet või äratada õiglustunnet. See on arusaadav, sest kui tegemist oleks kirjeldustega inimestest, siis kasutaksime sarnast kirjeldusviisi. Kuid loomatööstuse enda kirjeldused on oluliselt külmemad ja kalkuleeritumad. Välditakse emotsioone ning selgelt tuleb esile, et looma ei käsitleta tundmisvõimelise elusolendina, vaid masinana, tootmisüksusena ja tuluallikana.

Siit leiab mõningaid näiteid, mis on pärit Eesti Põllu- ja Maamajanduse Nõuandeteenistuse lehelt:

Terminoloogilisi näiteid: tapaküpsus, loomade realiseerimine, lihajõudlus (nuuma-, tapa- ja lihaomadused), lehmade kasutusiga, tapaloom, lihakeha, peekonitõug, tapasaagis.

„Esimesest poegimisest algab lehma majandusliku kasutamise periood e produktiivlooma periood.“

„Vanusega lehmade toodang, sigivusnäitajad halvenevad ja nad prakeeritakse.“

„Lehmad on fikseeritud ühele kohale ja neid tuleb teenindada.“

„Transpordistress ja ebasoovitavate tehnoloogiliste võtete rakendamine lihakombinaadis (loomade halb kohtlemine eelbaasis, vead uimastamisel, veretustamisel ja lahkamisel ning eksimused rümpade jahutamisel) halvendavad rümba ja liha kvaliteeti.“

Nagu näha, siis looma ainus eesmärk on olla produktiivne ja tulus piima- ja/või liha“andja“. Ja loomade hea kohtlemise peamine põhjus on toodangu kvaliteet.

Ka lihatööstuse lehtedelt leiab huvitavat:

Tallegg: „Enamus maades pole kana midagi enamat kui kadestamisväärse reputatsiooniga tarbekaup – kerge, mitmekülgne, lihtne valmistada, ei häiri ka kõige tundlikumat maitsemeelt.“

Vaadake nüüd seda tundetut tarbekaupa:

Rakvere lihakombinaat: „Sigadelgi on omad sõimed ja lasteaiad.“

Oi kui nunnu! Ja siis kuuekuuselt lõikame nendel lastel kõri läbi …

Need on vaid üksikud näited, aga iga huviline leiab tööstuse enda lehekülgedelt palju selliseid kirjeldusi ja termineid. Need kirjeldused ja väljendid tunduvad arvatavasti täiesti tavalised inimesele, kes pole kunagi mõelnud selle peale, et loom on midagi enamat kui toode. Aga kui silmad on avanenud ning mõistad, et siga ei erine kuidagi koerast, kellega oma kodu jagad, siis muutuvad loomade kohta käivad väljendid tapaloom, lihakeha, tarbekaup jms absurdseteks.

Vahel süüdistatakse veganeid ja loomaõiguslasi selles, et nad ei ela ise maal, vaid on peened linnainimesed ega tea midagi sellest, kuidas asjad tegelikkuses käivad. Esiteks muidugi ei pea loomakasvatust lähemalt nägema, et mõista, et tundlike olendite tapmine ja kasutmaine ei ole õigustatud. Teiseks aga ei pea selline eeldus tihti paika. Nõukaaja lapsena veetsin enamus suved maal taludes, kus olid ka loomad. Olen kuulnud nii tapetava sea kisa, näinud pealt vasika sündi, vaadanud äsjatapetud kana kitkumist, lüpsnud lehma jne. Ja kuigi ma armastasin väga loomi, siis kasvatati mind, nagu enamus lapsi, üles teadmisega, et just selleks need loomad ongi, et neilt midagi saada, ära võtta ja et neid tappa. Alles hiljem mõistsin kuivõrd ülbe on selline eeldus ja kuivõrd vägivaldne on loomade kasutamine ning et selles pole mitte midagi kiiduväärset, kuidas me inimkonnana loomi kohtleme. Häbi mõelda, et ma varem sellest aru ei saanud.

Üks on parim sõber ja teine on lihakeha?

Jälgi blogi Facebookis

Follow my blog with Bloglovin