Kuidas veganlusest rääkida? Kuidas levitada selle kohta infot nii, et see oleks tõhus ja tulemuseks oleks võimalikult palju uusi veganeid või vähemalt võimalikult palju inimesi, kes selle poole liiguvad? Nendele küsimustele pole ühest vastust. On küll erinevaid teooriaid ja uurimusi, aga ükski neist pole lõplikku vastust andnud. Tõde on pigem see, et erinevatele inimestele mõjuvad erinevad lähenemised.

Veganliikumise ja loomaõigusluse sees on palju erinevaid teooriaid ning lähenemisi. Tihti arvatakse, et tegemist on ühtmoodi mõtleva kogukonnaga. Tegelikkuses see muidugi nii pole. Arvamusi on palju ja sellest tulenevalt ka konflikte. Mul on alati kurb jälgida, kui veganid ja loomaõiguslased kulutavad oma energiat omavahel tülitsemise peale. Eestis on seda vähe, aga mujal maailmas on sellised konfliktid erinevate vaadete esindajate vahel väga levinud. Kuigi ma ise pooldan teatud tüüpi lähenemist (sellest allpool), ei tahaks ma väita, et minu lähenemisnurk on kõige õigem ning teised on kõik ebaefektiivsed või mõttetud.

Nagu mainisin, siis erinevatele inimestele mõjuvad erinevad lähenemised. Mõni vajab silmade avamiseks šokki ehk peab näiteks vaatma ära filmi Earthlings või nägema mõnda tapamajavideot, et mõista, et ei soovi enam loomade kannatustele kaasa aidata. Mõni teine läheb aga sellisele lähenemise peale turri ning hakkab trotsist veelgi rohkem liha tarbima. Mõnele mõjuvad kõige paremini keskkonna argumendid, teisele terviseargumendid. Mõne meelitab ära imehea vegantoiduga. Mõnele meeldib karm lähenemine, teine vajab sõbralikku tooni. Mõnele ei meeldi ühel päeval lihtsalt enam liha maitse. Teine saab innustust mõnest kuulsast veganist või vegansportlasest. Mõni avastab veganluse spirituaalsete praktikate kaudu, teine ratsionaalsete argumentide kaudu. Mõni vihkab meeleavaldusi, teine mõistab loomade eluõigust just tänu meeleavaldusele. Lähenemisi ning võimalusi veganluse juurde jõuda on väga-väga palju. Ja seetõttu ei paneks ma neist ühelegi kätt ette ega väidaks, et üks või teine on tingimata õige või vale.

Küll aga tean, milline lähenemine mulle endale sobib ning milline mulle endale mõjus. Ja seetõttu on loomulik, et pooldan ja kasutan ise pigem seda tüüpi lähenemist. Mulle meeldib sõbralik ja viisakas lähenemine, mis apelleerib ratsionaalsusele ja loogikale, aga ka kaastundele ja armastusele. Olen varem juba rääkinud, et ise ma ei pidanud vaatama hirmasid videosid ega süvenema loomade piinamisse, vaid just loogilised argumendid ja väärtused (vägivallavaba elu), millesse juba niikuinii uskusin, kinnitasid mulle, et veganlus on õige eluviis.

Minu jaoks on veganlus eelkõige eetiline õiglust taotlev maailmvaade ja liikumine. Kuigi vegantoitumisel on palju tervise-eeliseid, ei ole veganlus dieet. Seega on veganlusest rääkides minu jaoks esikohal alati loomad. Ma ei saa keskenduda pelgalt tervisele või heale toidule, sest tunnen, et vean loomi niimoodi alt. Veganluse puhul pean oluliseks mitte ainult tarbimisharjumuste muutmist, vaid ka mõttemustrite ning suhtumise muutmist. Sest toitumist võib ju muuta, aga selleks, et ühiskond hakkaks loomi nägema tundlike olenditena, kes väärivad elu ja õigusi, on vaja kõigutada paljusid uskumusi ja ühiskonna alustalasid, nii nagu seda on teinud näiteks feminismiliikumine või igasugused teised liikumised, mis on pannud meid nägema, et oleme teatud gruppide suhtes ebaõiglased. Seega jagan mina infot veganluse kohta just sellest vaatenurgast.

Lõpuks on ikka kõige olulisem, et teeksid seda, mida armastad ja milles oled head. Ka veganaktivistina ei pea just kaua vastu, kui peaksid hambad ristis võtma omaks lähenemise, mis sulle üldse ei sobi või millesse sul pole usku.

Loe ka artiklit “Ära maini, et oled vegan loomade pärast”.

Jälgi blogi Facebookis