Eile tuli abikaasa töölt koju ning rääkis, et üks töökaaslane, kes oli taimetoitlane, on viimasel ajal hakanud jälle liha sööma. Selles pole tegelikult mitte midagi üllatavat. Kahjuks näitavad ka küsitlused seda, et kuni kolmandik vegetaarlastest ja veganitest pöörduvad mingil hetkel oma endise elu juurde tagasi. Põhjused selleks on erinevad: väsitakse vastuvoolu ujumast ning sotsiaalselt tõrjutud olemast; ei pöörata piisavalt tähelepanu toitumise põhitõdetele ning tervisenäitajad lähevad halvaks; veganlust/vegetaarlust käsitleti dieedina, mida lihtsalt mõneks ajaks proovida jne. Inimesed, kes hakkavad eetilistel põhjustel veganiteks või mingil hetkel võtavad veganeetika omaks, jäävad ka tõenäolisemalt selle juurde ega loobu nii kergekäeliselt oma vaadetest. Samas garantiisid pole ning sotsiaalne surve ja mugavus võivad ka kõige tulihingelisematest võitu saada …

Sellest, kuidas vältida ebaõnnestumist ning mida teha selleks, et veganlus ja vegantoitumine oleksid jätkusuutlikud, olen kirjutanud artiklis „Ma ei ole enam vegan“.

Kuid see eilne juhtum pani mõtlema, et loomad on meie ees ikka täiesti kaitsetud ja nende heaolu, elu ja surm sõltuvad vaid meie armust. Isegi veganitena võime igal hetkel ümber mõelda ning loobuda nende eest seismast, sest ükski seadus neid tapmise ning ekspluateerimise eest ei kaitse. On küll teatud regulatsioonid, et kuidas loomi tappa, neid kasvatada jne, aga nende elu kui sellist me ühiskonnana ei väärtusta. See on ääretult ebaõiglane ja kurb. Kõik sõltub vaid heade inimeste tahtejõust ja kaastundest. Ja kui ühel hetkel me enam ei viitsi pingutada, siis on väga lihtne sellest loobuda ning poest kasvõi kohe täna osta lihatükk või juustukera või nahkkingad …

Seda olulisem on teavitustöö ning ühiskonna suhtumise muutmine loomadesse. Kui veganlus jääb vaid isikliku valiku ja tarbimise küsimuseks, siis jäämegi pendeldama inimeste pidevalt muutuvate harjumuste, tujude ja isude vahele. Ning loomade olukord sõltub samuti lihtsalt meie muutuvatest tujudest, isudest, soovidest. Muidugi on kapitalistlikus ühiskonnas nõudluse vähendamine loomsete võetuste järele ja suurendamine vegantoodete järele väga oluline. Sellele saavad kaasa aidata ka mitteveganid, kes otsustavad vähem loomset tarbida. Kuid loomade jaoks muutub lõplikult midagi vaid siis, kui neid hakatakse seaduslikult käsitlema elusolenditena, mitte toodetena või masinatena, kelle heaolu sõltub omaniku või tarbija tahtest.

Seega pole oluline mitte ainult hakata veganiks ja jääda veganiks, vaid ka loomade eest rääkida ning mõista anda, et nende elu tuleb väärtustada samamoodi nagu väärtustatakse inimelu, ning et ka nemad vajavad teatud põhiõigusi, et olla inimeste eest kaitstud.

Jälgi blogi Facebookis