Aeg-ajalt liiguvad (eriti välismaistes) kanalites ringi soovitused mitte rääkida veganlusest loomade või loomaõigusluse kaudu, samuti vältida sõna vegan kasutamist. Arvatakse, et loomadest ja veganlusest rääkimine on liiga otsekohene ning inimesed pole veel valmis sellist infot vastu võtma ja et soovitus loomade pärast veganiks hakata käib enamusele üle jõu. Pigem soovitatakse rõhuda taimse toitumise tervislikkuse aspektile, rääkida lihasöömise vähendamisest või loomatööstuse keskkonnamõjudest. Kuulun pigem sinna leeri, kes sellise lähenemisega päriselt ei nõustu.

Ma ei arva, et igaüks peaks kohe üleöö veganiks hakkama või et veganiks võib hakata vaid n-ö õigetel põhjustel. Mõistan, et osadel võtab veganluseni jõudmine ja oma harjumuste muutmine vähem aega, teistel kauem. Samuti mõistan, et on inimesi, kes on alguses rohkem avatud ideele säästa oma tervist või keskkonda. Kuid see ei tähenda, et peaks maha varjama mõtted sellest, et ka loomad on tundmisvõimelised isikud, mitte masinad või orjad ja et ka neil on õigus elule. Mida rohkem sellest rääkida, seda enam selline mõtteviis normaliseerub ning seda kiiremini jõuavad avalikku diskussiooni küsimused loomade tarbimise eetilisuse kohta.

Vahel jääb mulje, et kaastunne ja õiglustunne on asjad, mida häbenetakse ja peetakse nõrkuse väljendamiseks. Veganlus on algusest peale olnud loomaõiguslusliikumine ja sellisena on see ka ainus liikumine, mille võimuses on maailma muuta. Kui võtame loomad võrrandist välja, on veganlus tõesti vaid trend või üks toitumise vorme nagu Paleo või Atkins või mis iganes muu toitumisviis. Kuid veganlus ei ole trend, samamoodi nagu pole trend feminism või mõni muu sotsiaalse õigluse liikumine või filosoofia.

Kui veganid ei räägi veganlusest, siis ei tee seda meie eest mitte keegi. On absurdne paluda veganitel rääkida näiteks lihasöömise vähendamisest või muudest väiksematest sammudest. Seda teevad meie eest niikuinii juba tuntud ja suured tervise- ja keskkonnaorganisatsioonid üle kogu maailma. Enamus neist rõhutavad lihasöömise vähendamise olulisust ja paljudel on olemas ka vastavad kampaaniad. Kuid veganlusest räägivad siiski vaid veganid. Meie võimuses on tuua vestlusesse ka eetiline pool. Hirm, et selline info on kuulajatale vastuvõetamatu, ei ole vähemalt praeguste suundumuste valguses põhjendatud. Vastupidi, need kolm argumenti koos – eetika, tervis ja keskond – muudavad veganluse üheks jõulisemaks ja jätkusuutlikumaks sõnumiks maailma ajaloos.

Kui eeldame, et inimesed ei ole valmis veganlusest kuulma ja veganiks hakkama, siis saadame sellega välja sõnumi, nagu oleks tegemist millegi ületamatu ja keerulisega. See oleks justkui vihje, et veganlus on mõeldud vaid väljavalitud ja erilise tahtejõuga inimestele. Me seame ennast sellega justkui mingisugusele kõrgemale pulgale ja anname mõista, et mina suutsin veganiks hakata, aga näed, teie olete selleks liiga hädised või rumalad. Aga see ei ole ju ometi nii. Ma usun siiralt, et enamus inimesi on võimelised veganiteks hakkama. Enamus inimestes on olemas kaastunne ja õiglustunne ning nad ei soovi loomadele kannatusi põhjustada. See, et paljud pole seda veel mõistnud, ei tähenda, et neis seda alget olemas ei oleks. Kui me ei räägi ei veganlusest ega loomadest, siis ei saagi see alge ju kunagi tärgata.

Eesti kontekstis oleks veganlusest ja loomadest rääkimise vältimine tagurpidikäik. Meil on jõuline ja kiiresti kasvav veganliikumine. Võrreldes muu maailmaga on meil ära jäänud tugev vegetaarluse faas ning jõudsime kohe jõuliselt veganluse faasi. Loomulikult on ka meil palju vegetaarlasi (tõenäoliselt rohkem kui veganeid), kuid suundumus on ikkagi veganluse poole ning ka avalikkuses on veganlus rohkem nähtav. Ja ka paljud vegetaarlased identifitseerivad ennast siiski tulevaste veganitena. Oleks rumalus seda olukorda mitte ära kasutada, sest inimesed on infole ja muutustele just praegu väga avatud.

Eelneva jutu mõte ei ole see, et peaks kohe teistele infoga peale lendama ja neile filmi Earthlings nina ette suruma. Taktikaid ja lähenemisi, kuidas veganlusest rääkida, on erinevaid. Loomulikult tuleks olla oma lähenemises sõbralik ja viisakas ning laskma teistel selle mõttega harjuda ja omas tempos muutusi teha. Aga sina veganina ei pea oma eluviisi varjama või loomadest rääkimist kartma. Sa ei pea mitte kunagi häbenema ega varjama seda, et seisad kellegi eluõiguse eest ja et oled hooliv ja kaastundlik inimene. See on kõige ilusam ja tänuväärsem otsus, et oled hakanud ja jäänud veganiks loomade pärast. Kui hakkasid aga veganiks oma tervise või keskonna pärast, siis oled ka sina astunud suure sammu loomade aitamiseks ning võibolla ühel päeval oled valmis ka loomade nimel sõna võtma.

Loe ka artiklit “Veganlus ei ole ainult tarbimine”

Kui sul on veganluse kohta küsimusi, siis siin saad anonüümselt küsida. Avaldan vastused Vegani päevaraamatu blogis või blogi Facebooki lehel. Kui soovid vastust pigem oma kirjakasti, siis kirjuta mulle veganipaevaraamat[at]gmail.com või blogi Facebooki postkasti.

Jälgi blogi Facebookis

Follow my blog with Bloglovin