Veganlus tähendab headest asjadest loobumist?

Paljudele tundub, et kui nad hakkaksid veganiks ja mõtleksid loomade õiguste peale, siis tähendab see justkui millestki ilma jäämist, millegi ohverdamist, isude taltsutamist ja pidevat enesepiiramist. See on ka üks põhjus, miks paljudel veganlusest kuuldes tekib kaitsereaktsioon. Meile tundub, et meie käest tahetakse ära võtta midagi, mida peame loomulikuks, heaks, maitsvaks, mugavaks jne. See on mõistetav, keegi meist ei taha niisama loobuda millestki heast ja olulisest. Mu enda veganiks hakkamise kogemus ei olnud vaevaline ega tekitanud selliseid tundeid. Mõtlesingi, et räägin vahelduseks üldisematele teemadele täna hoopis enda kogemustest.

13906935_1770854679837525_1669885990507108357_n
Veganid ei saa head toitu nautida ja söövad vaid muru?

Nii taimetoitlaseks kui ka veganiks hakkamine olid minu jaoks lihtsad. Mõlemal juhul käis vestlus mehega (kellega võtsmine need otsused ühiselt vastu) umbes nii: “Hakkame taimetoitlasteks? Ok.” Ja nii oligi, sõime külmkapi loomsetest võetustest tühjaks ja juurde liha, kala ega želatiiniga tooteid enam ei ostnud. Kõik. Tagasi pole me kumbki kordagi vaadanud. Mõned aaastad hiljem, kui kuulsime loomade olukorrast piima- ja munatööstuses ning saime teada, et vegantoitumine on üks tervislikumaid toitumisviise üleüldse: “Hakkame veganiteks? Ok.” See vestlus toimus augustikuus ning tähtajaks panime endale 1. septembri. Ja nii oligi.

Veganlus minu puhul päris nii sujuvalt siiski ei alanud. Algusaastatel tegin sotsiaalsetes situatsioonides vahel järeleandmisi, sest igal pool ja igal hetkel ei soovinud ega julgenud seletada, miks ma piimatooteid ei tarbi. Ja siis juhtus mõned korrad aastas, et võtsin viisakusest vastu kellegi pakutava kommi või küpsise või sõin mõnel sünnipäeval hapukoorega valmistatud salatit. Ka juustusõltuvus oli tugev, sellega läks ikka paar-kolm aastat aega, et enam ei isutaks. Vahel suure näljaga kusagil väljas olles, kui vegantoitu polnud saada, andsin sellele järele ning sõin juustuga toitu. Samas, nüüd pole enam mingit probleemi, isegi taimsed juustud ei köida. Järeleandmisi enam ei teeks. Kindlasti on sellele kaasa aidanud ka aktiivsus ja pidev uurimine-lugemine veganluse ja loomade õiguste teemadel, st ma olen ennast juba sellesse kõigesse niivõrd sisse mässinud ja n-ö kapist välja tulnud, et endine elu ja toitumisviis tunduvad võimatud. Tagasipöördumist lihtsalt enam pole.

Aga jah, loomsest loobumise juures ei olnud vaja mind pikalt veenda või näidata hirmsaid kaadreid tapamajadest. Loogika oli väga lihtne. Tahan elada vägivallatut elu → loomade tapmine on vägivald → nende söömine on vägivalla toetamine. Sellest äratundmisest piisas, muud polnud vaja. Veganluse puhul lisandus sellele ka terviseinfo ning teadmine, et lisaks loomade säästmisele vähendab selline eluviis riski haigestuda mitmetesse kroonilistesse haigustesse.

Ma ei tunne, et mul oleks loomadega emotsionaalset sidet, ma ei ole loomaarmastaja. Muidugi on nad armsad, aga see ei ole põhjus, miks nende ekspluateerimise vastu olen. On kaks asja, mida ma ei salli: vägivald ja ebaõiglus. Ja need on kaks asja, mida ei saa loomade kasutamise ja tapmise puhul eitada. Loomade tapmine ja kasutamine on vägivaldne ning ebaõiglane. Pole mitte mingisugust loogilist põhjendust, miks me peame tänapäeval moodsas ja tehnoloogiliselt arenenud heaoluühiskonnas süütuid tundlikke olendeid orjastama, kasutama ja tapma. Tegemist on karjuva ebaõiglusega.

Loomsest loobumise ja veganiks jäämise on minu jaoks lihtsaks teinud ka asjaolu, et mul pole ka toiduga erilist emotsionaalset sidet. Kui juust välja jätta, mis reaalselt sisaldabki sõltuvust tekitavaid aineid, siis pole ma ühestki loomsest võetustes puudust tundnud. Söön selleks, et kõht oleks täis, et saada energiat ja et püsida terve. Söön selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et süüa. Varem oli mu toidulaud tüüpilisele eestlasele omaselt väga ühekülgne ja loomse poole kaldu, aga nüüd ajab valik silme eest kirjuks. Alternatiive ja valikuid on tohutult, ma ei viitsi taga nutta mingit kolme-nelja loomset võetust (liha, kala, piimatooted ja munad), kui taimse toidu maailm on sada korda rikkalikum ja mitmekülgsem. Isegi parima tahtmise juures ei jõua ma oma elus kõiki taimi ja taimseid retsepte järele proovida.

Kohe kindlasti pole ma loomsest loobudes millestki ilma jäänud, vaid võitnud väga-väga palju: hea toit, head sõbrad, hea tuju, hea tervis, head raamatud, head filmid, oskuse nautida elu, teadmine, et elan võimalikult vägivallatut elu, teadmine, et muutused paremuse poole on alati võimalikud, üleüldse palju uusi oskusi ja teadmisi jne jne.

Kõigil ei ole veganiks hakkamine muidugi nii lihtne. Osadel on vaja palju veenmist, näha hirmsaid kaadreid, meelitada hea toiduga jms. Aga sellest pole midagi hullu, me oleme kõik erinevad, meil on maailmast erinev nägemus ja erinev suhe loomadesse, toitu ja muudesse asjadesse. Igal ühel võtab mõistmine, muudatuste tegemine ja uute harjumuste loomine aega nii kaua, kui võtab. Seda võin küll lubada, et veganiks hakates ei kaota mitte midagi, aga see eest võidab oi-kui-palju. Kuid ega ilma ise proovimata teada ei saa. 😉

Jälgi blogi Facebookis

Follow my blog with Bloglovin

4 Comments Add yours

  1. melinam ütles:

    Minu vegan-teekond oli ka üsna konarlik alguses. Nüüd võin juba öelda, et olen peaaegu kohal. Liha ei söö juba üle aasta. Muna hakkas ka ise mõned kuud tagasi vastu. Piima panin ainult kohvile ja kohupiima tarbisin vaid koogis. Jogurtid jms olid ka üsna harvad minu menüüs. Kõige raskem oli juustust loobuda. Valge ja sinihallitusjuustud ning soojad juustusaiad(ahjus tehtud) olid suured lemmikud. Ka pastale sai alati suur hunnik parmesani peale riivitud. Kala võinuks samuti pm iga päev süüa.
    Praeguseks olen teadvustanud endale, miks üks või teine loomne saadus ei mulle endale, loomadele ega keskkonnale head pole. Õnneks on olemas palju maitsvaid alternatiive. Spetsiaalne taimne kohvipiim, nt tomati-basiiliku maitseline taimne juust. Ka taimne parmesan on olemas ja maitseb hästi 🙂
    Mina olen küll väga rahul, et valisin veganluse. Lapsed: 8 a, 3a-, 1a10k on uudishimulikud ja aldis uusi asju proovima. Abikaasa paraku on teisest puust ega toeta lihavaba elu. V.a magus-neid teen ka kõik vegan retseptidega ja nosib küpsiseid ja kaneelirulle küll suure heameelega.
    Kui aus olla, siis umbes pool aastat tagasi arvasin ma isegi, et ilma muna, kala ja piimatoodeteta pole võimalik elada. Arvasin, et veganlus on mingi ajupesu propaganda vms. Erinevaid allikaid uurides sain aga teada, et see on jätkusuutlik ja vägivallatu elu alus ja astusin omapoolse sammu parema maailma suunas.

    Aitäh ka sulle selle blogi eest. Olen palju tarkusi ka siit üles noppinud ning kõrva taha pannud 🙂

    Meeldib

    1. Aitäh kommentaari eest! Teiste lugusid ja kogemusi on alati põnev kuulda. 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s