Vana-aastaõhtu Tomiga

Viimastel nädalatel on olnud nii palju kohtumisi, istumisi ja peokesi, et tundsin, et vana-aastaõhtu tahaks hoopis rahulikult veeta ning kodus olla. Ka mingisugust peolauda ei hakanud katma ega erilist toitu valmistama. Rääkisime abikaasaga juttu ja kuulasime Abba laule. Lapsepõlvest mäletan, et Abba muusika oli lõbus disko, aga nüüd tundusid paljud laulud ikka väga kurvad ning tekitasid melanhooliat. Samas need kuidagi sobisid just seda aastat ära saatma, eriti muidugi nende Happy New Year.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mingil hetkel õhtu jooksul võtsin kätte hoopis hiljuti laenutatud Tom Regani raamatu „Empty Cages. Facing the Challenge of Animal Rights“. Alates esimestest lehekülgedest oli see niivõrd köitev, et sisuliselt saatsingi vana aasta ära Tomi seltsis. Pean ütlema, et see oli üks mu parimaid vana-aastaõhtuid. Mis saaks olla parem, kui uude aastasse minna, tehes midagi, mida kõige rohkem armastad? Ehk minu puhul siis loomaõigusluse/veganlusega tegelemine ja lugemine.

Olen ammu plaaninud siinses blogis hakata ka raamatututvustusi kirjutama. Usun, et see Regani teos sobib alustamiseks ning uue ja loodetavasti tegusa aasta sissejuhatamiseks hästi.

regan

Tom Regan (s 1938) on endine lihunik, lihasööja, tsirkuste külastaja ning karusnaha ostja. Nii kirjeldab ta raamatus iseennast enne loomaõiguslaseks hakkamist. Hariduselt on ta aga filosoof. Ning just oma arutleva loomuse tõttu jõudis ta 1970ndatel inimõiguste juurest sammukese edasi ning pani aluse teooriale, mida võib tänaseni pidada üheks loomaõiguste olulisemaks vaatenurgaks. Tema kõige tuntum raamat on 1983. aastal ilmunud „The Case for Animal Rights“. Seal annab ta põhjaliku ülevaate oma teooriast ning loomade õigustest.

regan1
Tom Regan (foto: Matt Huffman)

Raamat, mida mina vana-aastaõhtul lugesin („Empty Cages. Facing the Challenge of Animal Rights“) on aga hea lugemine just algajale. See on õhuke kokkuvõtlik raamatuke, kus Regan seletab väga lihtsalt, mõistetavalt ja selgelt lahti, mida loomaõiguslus tähendab, miks loomadel on õigused ning miks inimesed peavad neid õigusi austama.

Kes oled sina?

Raamat algab pühendusega „To Muddlers, everythere.“ Mida ta sellega mõtleb? Regan jagab loomaõiguslased kolme gruppi sõltuvalt sellest, kuidas nende veendumusteni on jõutud:

The Davincians

Need on inimesed, kes tunnevad loomade vastu juba sünnist saadik suurt empaatiat ega soovi neile mitte kuidagi kannatusi põhjustada. Siia hulka kuuluvad ka näiteks lapsed, kes juba varakult keelduvad liha söömast, sest mõistavad, et selleks peab loomadelt elu võtma. Regan on selle mõiste kohandanud Leonardo da Vinci nimest, kes oli juba noorena taimetoitlane ning kelle kirjutistest leiab sõnavõtte loomade kaitseks.

The Damascans

Sellesse gruppi kuuluvad inimesed jõuavad loomaõigusluse (või ka veganluse) juurde ühe konkreetse sündmuse tõttu. Ehk et juhtub midagi, mis lööb justkui puuga pähe ning paneb neid loomadesse teise pilguga vaatama. Näiteks nähakse mõnda filmi, misjärel loobutakse lihast. Või paneb mõne lemmiklooma surm ka teisetele loomadele uue pilguga vaatama jne. See nimetus on laenatud piibliloost, milles Saulusest, kes oli teel Damaskusele, et vaigistada sealne kristlaste kogukond, sai sinna kohale jõudes tänu elumuutvale sündmusele Paulus, kes hakkas hoopis ise ristiusku kuulutama.

The Muddlers

Enamus inimesi kuulub aga just kolmandasse gruppi. Nemad on kahtlejad, uurijad, arutlejad, kes vajavad pikemat veenmist ja argumenteerimist. Tee loomaõigusluseni võib neil järk-järgult ja pikalt aega võtta, sest enne on vaja paljus selgusele jõuda ning palju vastuseid saada. Samas, kui lõpuks on selleni jõutud, siis on muutused ka jäädavad, sest asjad on selgelt läbi mõeldud. Regan ütleb, et filosoofina oli ta ka ise selline. Ja seetõttu ongi ta raamatu pühendanud kahtlejatele, sest esimesed kaks gruppi enam veenmist ei vaja.

Kellena sina ennast nendest kolmest identifitseerid? Mina kaldun pigem kolmandasse kategooriasse. Kuigi suurt veenmist ja palju vastuseid mul polnud omal ajal vaja, et taimetoitlaseks ja hiljem ka veganiks hakata, aga samas ei olnud ka tegemist mingisuguse ühekordse valgustava sündmusega.

Loomad kui “elu subjektid”

Mulle meeldis väga just raamatu esimene osa, kus Regan oma teooriat tutvustab ning lihtsate näidete abil selgitab, miks loomadel on teatud moraalsed põhiõigused, samamoodi nagu on teatud moraalsed põhiõigused kõigil inimestel olenemata sellest, kui vaesed või rikkad me oleme, millised me välja näeme, millesse me usume jne. Siia alla kuuluvad näiteks õigus elule ja vabadusele.

Need on sellised õigused, mis on kõigil inimestel ja loomadel sünnipäraselt olemas ning mida tuleb austada. Need õigused ei ole midagi sellist, mida keegi meile annab või suurest empaatiast meile kingib. Õiguste respekteerimine näitab õiglust, mitte kaastunnet, suuremeelsust või armastus, seega ei ole ka loomaõiguslus mitte niivõrd kaastunde ja armastuse väljendamine loomade suhtes, vaid elementaarne olemasolevate õiguste respekteerimine. Regan ütleb ka, et meil kõigil on moraalne kohustus reageerida, kui näeme, et kellegi õigusi rikutakse, nii inimeste kui ka loomade puhul. Loomade puhul tähendab see lahtiseletatuna neile kannatuste mitte põhjustamist ehk loobumist nende tapmisest ja kasutamisest.

justice

Regan kasutab õigusi omavate inimeste ja loomade kohta mõistet “subjects-of-a-life” (elu subjektid). Inimeseks olemine kui selline ei anna meile õigusi, vaid teatud omadused, mis meil on, näiteks teadlikkus maailmast ja end ümbritsevast ning hoolimine sellest, mis meiega juhtub ehk oma elu oluliseks pidamine. Samas ei puutu asjasse meie välimus, IQ, majanduslik seis, uskumused, seksuaalne sättumus jne. Kuid ka loomad (sh linnud ja kalad) on “subjects-of-a-life” ehk nad on ümbritsevast teadlikud ning peavad oma elu oluliseks. Fakt, et nad kuuluvad teise liiki, ei puutu samuti asjasse.

Regan vastab selles raamatus ka igasugustele korduma kippuvatele küsimustele, nagu taimede õigused, loomade rumalateks pidamine, inimeste esikohale seadmine jne. Samuti käsitleb ta loomaõiguslaste stereotüüpidesse paigutamise probleemi ning toob näiteid, kuidas ja miks meedia meid negatiivselt sildistab. Kõige markantsemad on aga näited loomatööstuse sammudest, et loomaõiguslasi näidata äärmuslikena – need valitud meetodid panevad ahhetama.

Raamatu teises pooles antakse ülevaade loomade olukorrast suurtööstustes: toidutööstus, riidematerjalide saamine, tsirkused, spordiks ja võistlusteks kasutatavad loomad ning loomkatsed. See on raske lugemine. Ja kuigi pean ennast nendest asjadest juba üsna teadlikuks, oli ka selles osas minu jaoks uut infot. Näiteks lambatallede abortimine vahetult enne sündi toornahkade saamiseks, mille käigus tapetakse lisaks pojale ka tiine lammas. Ikka ja jälle ma imestan kuivõrd julm võib olla inimloomus ja kuidas me oleme võimelised välja mõtlema üha rohkem viise, kuidas loomi kasutada ja tappa. Kõike selleks, et saada mingisuguseid triviaalseid tooteid, maitseelamusi ja meelelahutusi.

Vana-aastaõhtu Regani seltsis möödus harivalt ja meeldivalt. Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile, kellel on teema vastu vähegi huvi. Ja eriti muidugi „to Muddlers, everythere“. Head uut aastat!

Jälgi blogi Facebookis

 

One Comment Add yours

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s