Aasta 2016 on üldiselt olnud silmi avav aasta. Kahjuks mitte positiivses mõttes. Demagoogia, populism, viha ja hirm tunduvad olevat põhilised jõud, mis paljusid inimesi on mõjutanud tegema otsuseid, mille tagajärjed võivad olla kahetusväärsed. Poliitilises mõttes ma 2017. aastat mingisuguse erilise rõõmuga ei oota, sest ei näe, et asjad võiksid paraneda. Enne peame tõenäoliselt mingisuguse krahhi äärel ära käima, et ajaloost taas kord õppust võtta …

Isiklikus elus pole õnneks midagi kurta. Mul on toetav abikaasa tänu kellele saan pühenduda vabatahtlikule tööle ning arendada veganlust Eestis. Mul on maailma kõige lahkem õde. Mul on palju sõpru ja tuttavaid, kelle puhul ma taban ennast aeg-ajalt mõttelt, et täitsa uskumatu, et elu on mind nii põnevate ja armsate inimestega kokku viinud. Välismaal elamine teeb küll sotsiaalse suhtluse Eesti inimestega pisut keeruliseks, aga Facebook päästab selles osas hädast välja.

Tunnen rõõmu, et mul on väike ja armas kodukene täitsa oma veganköögiga. Kui mõned aastad tagasi nägin toiduvalmistamist tüütu kohustusena, siis nüüd teen hea meelega igal õhtul süüa. Sel aastal oli meil mehega ka nn kokkamise väljakutse, mille raames pidime igal nädalal mõne kokaraamatu järgi tegema uue toidu. Päris igal nädalal seda siiski teha ei jõudnud, aga üle 40 uue toidu saime küll kokku. Teen sellest väljakutsest millalgi ka eraldi postituse koos toidupiltidega. India toitude valmistamisest olen natukene kirjutanud juba siin.

Käisin sel aastal mitmetel lahedatel üritustel, kus sai süüa palju head vegantoitu ning kuulata huvitavaid loenguid, näiteks dr Gregeri loeng, Bristoli ja Londoni Vegfest ja loomaõiguste konverents Luksemburgis. Veganitele on sellised üritused väga vajalikud, et kohtuda teiste omasugustega, saada inspiratsiooni ja uusi ideid. Kuigi sellistest veganmullidest tagasipöördumine on alati pisut rõhuv ja raske, sest alati tabab mind teadmine, et inimkond ei liigu piisavalt kiiresti kaastundlikuma ja õiglasema ühiskonna poole ning väga palju on veel tööd vaja teha.

Kõige põnevam osa minu jaoks sel aastal on olnud loomulikult selle blogi loomine ja siia artiklite kirjutamine. Olen ka varem maininud, et poleks iial osanud arvata, et neid artikleid ja teemakäsitlusi tuleb nii palju. Tänaseks on blogis ilmunud 114 artiklit. Tagasiside on olnud positiivne ning huvi on olnud suur. Kõige populaarsemad artiklid blogis on olnud “Lihtne on olla vegan ehk Toitumisnipid”, “Uuriv ajakirjandus? Ei, luurav ajakirjandus” ja “Piima verine hind”.  Ise olen kõige rohkem rahul artiklitega “Sa oled seda väärt”, “Avaldan sulle ühe saladuse” ja “Olelusvõitlus supermarketis”.

Avasin blogi märtsis ja juba juunis Eesti Blogiauhindade jagamisel võitsin arvamusblogide kategoorias kolmanda koha. Olen sellest kirjutanud siin. Aasta jooksul olen andnud ka kaks intervjuud: vegan.ee blogile ja Õhtulehele. Väga tänulik olen koostöö üle Postimehe naistelisaga, kus on ilmunud mitmeid Vegani päevaraamatu artikleid. Üldse rõõmustab asjaolu, et meedias on üha rohkem hakanud ilmuma ka veganlust positiivses valguses käsitlevaid artikleid. Mõni aeg tagasi ilmusid peamiselt vaid halvustava ja naeruvääristava tooniga lood. Üks aasta rõõmustavamaid uudiseid on Ajakirja Vegan ilmuma hakkamine, kuhu kirjutasin ka paar artiklit. Loodan siiralt, et ajakirjal läheb hästi ning seda ostetakse palju.

Vaatamata sellele, et teen vabatahtlikku tööd ja saan teoorias tööaega ise valida, tundsin sügisel, et olen läbipõlemise äärel. Tööd on olnud palju ning kuna olen pidevalt internetis kättesaadav, siis puhkepäevi mul ei olegi peaaegu olnudki.  Selles osas tuleb uuel aastal kindlasti midagi muuta, õppida oma aega paremini planeerima ning lisaks veganaktivismile ka iseendale aega pühendada.

Kahjuks on sel aastal loomaõiguslaste ja aktiivsete veganite seas mitmeid läbipõlenud inimesi. See on kurb, sest neid inimesi, kes igapäevaselt loomade eest võitlevad on isegi vähe. Kuid see paistab olevat paratamatu, et iga aktivist ühel või teisel hetkel kurnab ennast täiesti ära. See töö on raske ja ennastsalgav. Inimesed rabavad miinimumpalga eest või vabatahtlikult, isikliku elu jaoks aega pole, pidevalt tuleb taluda negatiivseid kommentaare, sest loomade ekspluateerimine on niivõrd juurdunud, et inimesi, kes püüavad loomade heaks midagigi ära teha, nähakse vaenlastena. Sellist tööd ei osata meie ühiskonnas veel väärtustada ning ammugi ei mõisteta, milliseid ohverdusi aktivistid teevad, et loomade nimel igapäevaselt töötada.

Kuid on ka palju väikeseid rõõme. Näiteks iga uus vegan või igaüks, kes vähemalt püüdleb selles suunas ning mõistab, et loomade kasutamine ja tapmine ei ole õigustatud. Neid inimesi on üha rohkem. Ja tundub, et vähemalt metsloomade kasutamine tsirkustes keelatakse lähiajal Eestis ära. See on küll väike samm, aga selle taga on aastatepikkune ja väsimatu loomaõiguslaste töö.

Aitäh kõigile, kes te olete seda blogi lugenud ja aasta jooksul toetussõnu jaganud! Ilma teieta seda blogi poleks. Ilusat aasta lõppu!

Jälgi blogi Facebookis