Ma ei mäleta, millal viimati jõulud olid minu jaoks selline maagiline ja imeline aeg, millena me seda kujutada armastame. Mulle meeldib väga kuulata jõulumuusikat, mulle meeldivad õhtud küünlavalguses, pimedad tänavad ja lund täis teed, mis lambivalguses sinakalt sätendavad. See kõik on mõnus ja hubane, aga seda päris tunnet ikkagi enam ei ole. Tõenäoliselt kadus see nn jõulutunne millalgi teismeeas ega tulnudki enam tagasi. Kuid ma ei ole kaotanud lootust. Igal aastal siiski mõtlen, et äkki seekord juhtubki mõni ime ja jõulumaagia taastub. Aga enamasti möödub jõululaupäev kuidagi märkamatult täis toimetusi.
Ma ei teagi, mis see on, mida ma ootan. Väikeseid lapsi vaadates saab see pisut selgemaks: see ootusärevus ja siiras rõõm nende silmis jõuluõhtul; need väikesed ninakesed vastu külma akent ja need suured helkivad silmad, mis vaatavad igatsevalt kaugustesse, et seal jõulvana märgata. Ja see ei ole ainult kingituste saamise ootus. Ei, selles on midagi enamat, usk millessegi ilusasse, millessegi, mis pole veel halli reaalsuse poolt rikutud. Just seda rõõmuärevat südamevärinat ja maagilist usku ootan ma ikka veel.
Kuid veganina on jõuludel muidugi ka teine tumedam ja stressirikkam külg. Eile tekkis just teiste veganitega hetkeks arutelu, et kui tavaliselt igasugused töö juures toimuvad jõulupeod tekitavad inimestes rõõmu, siis vegan esimese asjana ohkab. Miks siis nii? Sest need peod ja söömaajad on enamasti ju lihatoitudest lookas. Kui niigi on igapäevaselt keeruline sotsiaalne suhtlus mitteveganitega, siis jõulude ajal läheb see eriti pingeliseks. Pole harvad need juhtumid, kus töökoha jõulupeol saab vegan süüa vaid keedetud kartulit. Kui sedagi, sest krõbeduse nimel on kartuleid vahel hoopis töödeldud searasvas. Või kingitused … suitsuvorsti ja delikatess-sülti töökoha kingipakist leida poole just kuigi meeldiv …
On muidugi ka tööandjaid, kes veganitega arvestavad ning annavad toitlustajatele sellest teada. Kuid sellegipoolest võivad jõulupeod kujuneda ärevateks. Uskuge, ühegi vegani jõulusoov pole kollektiivis silma paista ja õhtu otsa vastata küsimustele, miks ta liha ei söö, et siis saaks pärast tema peale näpuga näidates nentida, kuidas ta surub kõigile veganlust peale ja jõulupeol ainult veganlusest rääkis. Ei, ka vegan tahaks lihtsalt auru välja lasta ja kolleegidega vabas õhkkonnas lõbutseda.
Jõuluõhtusöök lähedastega võib kahjuks olla veelgi raskem. Sest kallite inimeste suhtes on meil tihti ju ikka pisut suuremad ootused. Aga just jõululauas tuleb eriti selgelt esile, kuivõrd erinevad on mõtteviisid ja veendumused. See ei ole vingumine ja pirtsutamine või tänamatus. Jõulud peaksid olema aeg täis rahu ja armastust. Kuid see, mida vegan jõululaual näeb, sümboliseerib kõike vastupidist: kurbust, hirmu, surma. Need ei ole asjad, mida tahaks tunda ja millele jõulude ajal mõelda, aga vaagnate kaupa tapetud loomade tükeldatud kehaosasid nähes läheb meel paratamatult mustaks. Isegi, kui aktiivselt sellele ei mõtle ja püüda seda ignoreerida ja nosida kusagil lauanurgas oma maitsvaid vegantoite, on see vaatepilt ometigi vastuoluline.
Seetõttu suurim kingitus, mida mitteveganid saavad jõulude ajal veganitele teha, on koos nendega tähistada veganjõule, kokata koos suussulavaid vegantoite ja neid ühiselt süüa. See on hindamatu kingitus, mis tooks jõulude mõtte palju lähemale. Just vegantoiduga on õige tähistada pühi, kus põhisõnumiks on armastus, lähedus ja uus elu. Ja ehk just siis juhtub midagi imelist ning jõulumaagia taastub.
Vegani päevaraamat 