Ma ei tea, miks seda kogu aeg juhtub, aga umbes kord nädalas ma siiralt ja samas kurvalt üllatun, et enamus inimestel on loomadest täiesti ükskõik. Ja nii lihtsalt ongi … Vahel tuleb ka märkusi, et pole mõtet veganlusest rääkida loomade kontekstis, sest see on liiga äärmuslik. Ma saan aru küll, kust sellised väljaütlemised tulevad. Sest ebamugav on mõelda kellegi kannatuste peale, ebamugav on tunnistada, et see, kuidas loomi kohtleme, ei pruugigi olla õige. Ja ebamugavuse vältimiseks öeldakse veganile, et ärgu rääkigu loomadest, vaid näiteks hoopis heast tervisest, mida vegantoitumine võib tagada.
Ehk sõnum peaks olema meie, meie, meie, mitte nemad. Mida head MINA saan veganlusest, mis see MULLE teeb, mitte, kuidas see kellegi teise elu mõjutab. Mina, mina, mina … Kõik muu on liiga abstraktne ja kauge, et sellest hoolida või sellele ajutööd raisata …
Aeg-ajalt liiguvad internetis videod nutvatest lastest, kes keelduvad liha söömast, sest on avastanud, et selleks peab looma tapma. Kuigi ma pigem ei poolda sellist laste filmimist ja nende videoklippide internetti riputamist, siis annavad need kasulikku infot. Neis on enamasti üks ühine joon – kõik need lapsed hoolivad kogu südamest loomadest ning ei soovi enam osaleda nende ekspluateerimises ja tapmises. Nii lihtne see ongi. Ja nii lihtne see peakski olema. Täiskasvanutel on vaja mingisuguseid lisapõhjuseid, et veganiks hakata. Küll on meid vaja meelitada hea tervisega, küll hea toiduga, küll ilusa nahaga või modellikaaluga. Meil on vaja kümneid teisi põhjuseid, et me ometi ei peaks tunnistama, et loomad ja nende huvid on ka olulised.
Kui hakata sellele mõtlema, siis see on täiesti absurdne ja vastuoluline. Me oleme niivõrd võõrandunud ja oma südame niivõrd külmaks teinud teiste olendite kannatustele, et meid on vaja veenda, et teisest hoolimine ei ole äärmuslik, et see ei tee meid friikideks, et me pole usuhullud, et loomad tunnevad valu jne. WTF? Kuidas me oleme sellisesse punkti jõudnud?
Loe ka artiklit “Kõige kaitsetumad olendid”
Vegani päevaraamat 