Mõned mõtted keskkonnast

Keskkonnast hoolimine on üks neist peamistest põhjustest eetika ja tervise kõrval, miks loobutakse loomsete võetuste tarbimisest. Massiline loomakasvatus on üks suurimaid keskkonna hävitajaid. Seda seostatakse kliimasoojenemisega, loodusvarade ja liikide hävimisega, laiaulatusliku keskkonnareostusega ja palju muuga. Parima ülevaate sellest saab näiteks dokumentaalfilmist „Cowspiracy“.

Keskkonnahoid ja säästlik tarbimine on ääretult olulised, sest kui jätkub selline priiskav tarbimine ja ressursside raiskamine nagu praegu, siis ühel hetkel meil lihtsalt pole enam planeeti, kus elada. Ja tõepoolest üks parimaid samme, mida keskkonna heaks igaüks saab ära teha, on veganiks hakkamine. See pole muidugi ainus vajalik samm, ka muus osas on oluline olla teadlik tarbija ning mitte toetada ettevõtteid ja suurkorporatsioone, kes keskkonnast ei hooli.

zengardner

Nagu paljudele eestlastele tol ajal, avas ka minu jaoks keskkonnateemade osas silmad Epp Petrone raamat „Roheliseks kasvamine“, misjärel neelasin järjest ka palju teisi raamatuid ja filme sarnastel teemadel. Ning püüdsin ka igapäevaelus järk-järgult keskkonnasõbralikumaid valikuid teha. Liha ma juba ei söönud, nii et selles osas ma veenmist ei vajanud. Kuigi tol ajal räägiti loomsete võetuste ja keskkonna seostest vähe. Moka otsast küll mainiti, et lihatarbimist võiks vähendada, aga seda ei nähtud niivõrd suure probleemina, sest enamus keskkonnast hoolivad inimesed ise ju ka tarbisid liha, seega oli nende jaoks mõeldamatu, et sellest peaks päriselt loobuma. Tänaseks on teadlikkus selles osas pisut rohkem kasvanud, kuigi endiselt püütakse selle teema olulisust vältida ning sellest kõrvale puigelda lootusega, et saame ka muud moodi keskkonnakatastroofidest hoiduda.

Kuid asjal on ka teine külg. Rääkides veganluse ja keskkonna seostest, siis kuuleb tihti väiteid, et veganid paisutavad sellega üle ja tegelikkuses see olukord pole üldse nii hull. Et need protsendid ja numbrid on palju väiksemad, oluline on pigem kohalik tootmine jne. Aga teate, mis? Need täpsed numbrid ei olegi nii olulised. Miks? Sest sellest ei muutu asjaolu, et loomade tapmine ja kasutamine on ebaeetiline. Isegi, kui mingi ime läbi peaks selguma, et loomakasvatus on kõige keskkonnasõbralikum tegevus üleüldse, ei muudaks see fakti, et tundlike olendite ekspluateerimine ja tapmine on vale olukorras, kus see pole enam meile eluks vajalik. Samamoodi nagu on vale inimeste kasutamine ja tapmine.

Šveitsi loomaõiguslane Anoushavan Sarukhanyan on toonud mõtlemapaneva paralleeli: Kas genotsiidi ajal me tunneksime muret, et ohvrite veri saastab pinnavett või tunneksime õudust ja kaastunnet miljonite elude kaotamise pärast? Loomulikult oleks kaotatud elud meie põhimure. Mitte keegi ei tuleks selle pealegi, et see saastab kuidagi keskkonda, vastupidi, kui keegi sellise väitega lagedale ilmuks, siis peaksime teda tundetuks ja julmaks inimeseks.

Seetõttu ei nõustu ma ka argumendiga, et kui keegi loomi tapab ja neid tarbib, siis vähemalt kasutagu ära kogu looma keha ega lasku midagi raisku minna. Saan aru, et raiskamine on tänapäeval suur probleem, millest tuleb hoiduda. Aga see ei õigusta indiviidilt elu võtmist. Jällegi, paneme samasse olukorda mõne lemmiklooma või inimese. Me ei kasutaks siis ju sama retoorikat? Vastupidi, isegi teaduse hüvanguks surnukeha annetamist või elundite doonorlust kellegi teise elu päästmiseks peetakse enamasti kaheldavaks. Sest me väärtustame indiviidi ja tema elu nii väga, et isegi peale surma hoiame tema kehast kinni. Ja ka lemmikloomade surma järel ei kasuta me nende kehasid kasukate tegemiseks vms, sest väärtustame oma loomadest sõprade elusid ning ei mõtle sellele, et tegemist on nende kehade raiskamisega. Kuid samamoodi on väärtus igal indiviidil, keda tapame oma isude või muude soovide nimel. Igaüks neist tahab elada, igaüks neist tunneb valu. Igaüks neist on erineva iseloomu ja olemusega tundlik isiksus.

Ma ei taha selle jutuga öelda, et loomakasvatuse ja keskkonna seostest ei peaks rääkima. Ikka peab, sest probleem on väga-väga suur. Mul on hea meel, kui inimesed hakkavad veganiteks keskkondlikel põhjustel. Ja mul on hea meel, et paljud organisatsioonid on seda mõistnud ning kutsuvad inimesi üles vähem liha tarbima jne. Aga mu jutu mõte on see, et lõpuks pole vahet, milline on see täpne number või protsent loomakasvatuse ja keskkonna saastamise vahel. Sest süütutelt tundlikelt olenditelt triviaalsetel põhjustel elu võtmine on igal juhul tarbetu ja vale.

Loe ka artiklit “Veganluse vastu=vägivalla poolt?”.

Jälgi blogi Facebookis

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s