Mõistan, kui keegi ütleb, et ei suuda loomsetest võetustest loobuda, sest ollakse harjunud teatud viisil sööma ning peljatakse muutusi. Mõistan, kui keegi ütleb, et liha ja juust lihtsalt maitsevad hästi. See on aus vastus. Paljudele veganitele ka maitsevad liha ja juust. Selles polegi küsimus. Loomsetest võetustest ei loobuta enamasti maitse-eelistuste pärast, vaid selleks, et loomi säästa. Igal juhul tunnistamine, et ollakse oma harjumuste ja maitse-eelistuste ikkes, on mõistetav. (Kuigi see ei ole loomulikult piisav põhjendus, miks nende harjumustega jätkata.)
Kuid väga raske on mõista üleolevat suhtumist, millega vihjatakse mingisugusele taevast või kust iganes võetud õigusele loomi tappa ja ekspluateerida. Inglise keeles on selle kohta sõna entitlement, mille eestikeelne vaste „õiguspärasus“ ei anna kahjuks täpselt seda alatooni edasi. See tähistab sellist kõigutamatut enesekindlust ja tunnet, et mul on millelegi õigus, et ma olen seda väärt ning et mitte keegi ei saa ega tohi seda kahtluse alla seada, isegi siis, kui see on moraalselt või eetiliselt küsitav. Ollakse teadlikud oma privilegeeritud staatusest ning kasutatakse seda kahtlusteta ära.
Näiteks, kui keegi hakkab rääkima loomade õigustest ja küsima, kas nende tapmine ja ekspluateerimine ikka on õigustatud, järgneb sellele kõrk seisukohavõtt. Väidetakse, et kuna loomad ei ole sama intelligentsed nagu meie, siis on meil täielik õigus neid kasutada ja tappa. Väidetakse, et inimene on maailma valitseja, et asume toitumisahela tipus, et oleme igatepidi paremad ja targemad kui loomad.
Aga kas paremaks või targemaks olemine annab õiguse kedagi ekspluateerida? Kas see ei peaks teistpidi toimima, et need, kes on mingil põhjusel paremas positsioonis, kaitsevad neid, kes on mingil põhjusel halvemas seisus? Kui me oleme inimestena kuidagi paremad, siis miks me ei taha olla ka kõige heasüdamlikumad ja kaastundlikumad ning kanda seda suhtumist üle ka teistele liikidele? Kui me oleme inimestena kuidagi targemad, siis miks me ei kasuta oskusi ja tehnoloogiat, et välja töötada võimalused loomade ekspluateerimise ja tapmise lõpetamiseks? Kas tarkuse väljendus ei peaks olema areng, mitte paigalseis ning käsi rusikas vanadest harjumustest kinnihoidmine?
Kust tuleb selline kõigutamatu usk ja julgus teiste ekspluateerimiseks ja tapmiseks? Kust oleme võtnud õiguse kohelda loomi kui masinaid ja toorained? Kuhu jääb aukartus ja tänulikkus elu ees? Kuhu jääb kaastunne ja empaatia?
Loe ka artiklit “Avaldan sulle ühe saladuse”
Vegani päevaraamat 