Vahepeal süüdistatakse veganeid selles, et nad on liiga agressiivsed, ründavad, süüdistavad jne. Sellised väited on tavaliselt liialdatud, sest isegi lihtsalt veganlusest ja selle põhjustest rääkimist käsitletakse tihti juba rünnakuna. Kuid vahel võib tõesti juhtuda, et ka veganid on emotsionaalsed ja ebaviisakad. Ma ise pooldan pigem sõbralikku, rahulikku ja argumenteeritud lähenemist, samas on arusaadav, miks loomade ekspluateerimise ja tapmise osas silmade avanemine võib mõne (algaja) vegani emotsionaalseks teha. See, mida inimkond loomadega teeb, on hoomamatult valus, kurb, julm ja ebaõiglane. Sellest infost teadlikuks saamine võib jalust maha niita ning on täiesti loomulik, et seda infot soovitakse agaralt ka teistega jagada.
Kuid kui mõni vegan on sinuga käitunud halvasti, siis miks valad seda välja kanade, sigade, lehmade, kalade jt loomade peale? Üks tüüpilisi põhjendusi loomadele kannatuste tekitamise jätkamiseks on umbes selline: “Ma tundsin ühte ebameeldivat ja nõmedat veganit, seepärast ei hakka ise iial veganiks.” Hea küll, aga milles on süüdi need loomad, keda sa edasi tarbid? Sa ju ei karista niiviisi ülbeid veganeid, vaid süütuid tundlikke olendeid. Lisaks on igal ühel meist võimalik ise veganiks hakates teistmoodi käituda. Kui tunned mõnda kurja veganit, siis hakka ise veganiks ja näita eeskuju sõbraliku käitumisega.
Loe ka artiklit “Veganid on teistest paremad?”
Kui sul on veganluse kohta küsimusi, siis siin saad anonüümselt küsida. Avaldan vastused Vegani päevaraamatu blogis või blogi Facebooki lehel. Kui soovid vastust pigem oma kirjakasti, siis kirjuta mulle veganipaevaraamat[at]gmail.com või blogi Facebooki postkasti.
Vegani päevaraamat 
Vegan ongi õel, kui ta läheb teistele nendepoolse kutseta õpetama, mida süüa. Mind tehnikainimesena efektiivne tootmine ei häiri ja ükski “šokivideo” mind lihast loobuma ei pane. Lihtsalt ma ei lähe veganitele ütlema, et nad peaks liha sööma, seega ma ei taha ka, et nemad tuleks mulle ütlema, et ma peaks heina näksima. 😉 (Tegu on pisukese eneseirooniaga: mulle köögiviljad üldiselt ei meeldi. Olen täiesti teadlik, et on ka mitteheinadest taimetoitu.) Inimene võib olla enda arvates maailma kõige tähtsama probleemi avastanud, ent see ei tähenda, et teised ta arvamust jagaks.
Mul on mitmeid sõpru, kes on taimetoitlasteks või veganiteks hakanud. Kui ma tahtsin põhjuste kohta teada, küsisin ise. Sellisel juhul ma võin nendega vastastikuse huvi korral teemat arutada. Kui keegi tuleb mulle enda tõde peale suruma, siis mõnitan teda näkku ja pärast teistele ka, kuna koos on toredam naerda.
MeeldibMeeldib
https://veganipaevaraamat.wordpress.com/2016/04/25/miks-suruvad-veganid-oma-vaateid-teistele-peale/
MeeldibMeeldib
Viidatud artikli esimene osa räägib tegelikult teemast mööda. Kui veganeid häirib, et vegantoodete reklaame telerist ei näe, siis see on veganite probleem: vegantoidu tootjad ei telli oma toodetele massilist reklaami. Nii et sellise argumendi puhul on õige lahendus minna ja tellida endale telereklaami. See mind ei häiriks, ma telerit nagunii üldiselt ei vaata.
Teine pool artiklist on tüüpiline dogmaatika, et mitteveganid on südametud tõprad. Mitmete populaarsete taimsete kultuuride kasvatamine on toidust omandatava energiakoguse kohta keskkonnakulukam kui mõndade lihaloomade kasvatamine ning kõige rohkem tapab inimene siin planeedil enda põhjustatud kliimamuutusega. Sünteetiliste talve- ja spordirõivaste keskkonnamõju on ilmselt oluliselt suurem kui nahast, udusulgedest, villast jmt alternatiividel, kuna suur osa kasutatavat plastikut, olgu see taaskasutatav või mitte, lõpetab täna ookeanis, kus selle söövad pesumasinasse kadunud kiududena sisse kalad ja molluskid, kes saastavad kogu järgnevat toiduahelat. Ka täna on tegevusi (polaarekspeditsioonid, väga kõrgetel tippudel mägironimine), kus loomsed saadused (udusuled) on ainus tõsiseltvõetav soojustaja. Ma pole veendunud, et veganlus planeedile sõbralikum variant on kui mõistlik loomsete saaduste kasutamine, ning mind veenaks vaid korralikud teadusuuringud täppisteadlastelt.
Samavõrd dogmaatiline on artikli lähenemine elu väärtusele. Tundub, et inherentselt on loomsel elul väärtus kui taimsel elul seda pole. Mingit tähelepanu ei pöörata faktile, et loomsete organismide närvisüsteemide keerukus varieerub taimedega võrreldavast (käsnad) inimestega võrreldavani.(primaadid, vaalalised). Samuti ei püstita veganid üldjuhul küsimust taimede närvisüsteemide variatsioonist; on täiesti selge, et ühegi elusorganismi “soov” pole surra, kuid millegi pärast veganeid ei tundu huvitavat, kas mõned taimed võivad olla keerukamad ning rohkem “kannatada”. Kannatus on veganite jaoks muidugi üldse võrdlemisi abstraktne mõiste ning millegi pärast ei küsita ka, mis hetkest on kannatus midagi enamat kui aisting elik närviimpulss ja kaasnev stressireaktsioon – sellel tasandil protsessid toimuvad taaskord taimedes ka.
Vegan võib olla arvamusel, et tema eetiline süsteem on ainuvõimalik ja -õige. Sedasama arvavad ilmselt Westboro Baptist Church ja al-Qaeda ka, see ei tähenda, et ühelgi kolmest õigus oleks. Kui veganid üldiselt mõtleks minu veganitest sõprade eeskujul rohkem selle peale, et ka mitteveganitel võib olla läbimõeldud eetikasüsteem, siis oleks gruppidevahelist hõõrdumist oluliselt vähem.
MeeldibMeeldib