Kompromissidest

Loomade ekspluateerimine on meie ühiskonnas niivõrd laialt levinud, et selle kahtluse alla seadmine nõuab tohutut julgust, eneseületust ja oma mugavustsoonist väljatulekut. Ometi nõuab loomade eest seismine ka pidevaid kompromisse. Nii palju kompromisse, et vahel tunneme ennast reeturitena.

jõud

Spetsiesismi ehk liigipõhist diskrimineerimist kui valitsevat ideoloogiat seavad vähesed kahtluse alla. Sest loomi on ju alati tapetud, sest me oleme toitumisahela eesotsas, sest meil on oskused ja sellest tulenevalt ka õigused loomi ekspluateerida, sest loomad ongi mõeldud inimesi teenima … sest … sest … sest. Ka veganid ja loomaõiguslased ei saa alati ja igal pool oma veendumuste eest seista kartuses kuulajat võõrandada, kartuses mõjuda äärmuslikena jne. Tarbimis- ja toitumisharjumustega saame küll oma suhtumist loomadesse näidata, vältides loomseid toite, loomkatsetatud kosmeetikat, loomi ekspluateerivaid meelelahutusasutusi jne, lootes, et kui väheneb nõudlus, siis väheneb ka loomade tapmine ja ekspluateerimine inimeste soovide nimel. Kuid selleks, et spetsiesismi lammutada ja selleks et muutuks ühiskonna suhtumine loomadesse on vaja palju enamat.

Ometi ei saa me loomade õiguste eest seista nii tuliselt, nagu seisame näiteks inimõiguste eest. Tihti väldime suhtlemist inimestega, kelle poliitilised vaated ei kattu meie omadega, kes soosivad mingeid rõhumisvorme või kelle puhul teame, et nad aitavad kaasa vägivallale või põhjustavad seda. Me võtame selliste asjade vastu avalikult sõna, meedias toimuvad avalikud diskussioonid, me paneme häbiposti inimesed, kes on ühiskonna moraalireeglite vastu eksinud. Aga veganite ja loomaõiguslastena ei saa me enamasti sama taktikat kasutada, sest sel juhul ei saaks me suhelda 95-99% inimkonnaga, sest 95-99% inimkonnast aitab kaasa loomade vastu suunatud vägivallale ja toetab endale aru andmata spetsiesismi ehk loomade diskrimineerimist pelgalt selle põhjal, et nad kuuluvad meist erinevasse liiki. Ma ei saavutaks sellega midagi, kui loobuksime oma mitteveganitest sõprade, kolleegide ja sugulastega suhtlemisest, mis sest et meie maailmavaated võivad kardinaalselt erineda.

Suurem osa veganeid ei väldi ka restorane või kauplusi, kus müüakse loomseid tooteid – ikka lootuses, et oma rahakotiga hääletades saame lõpuks ka süsteemi muuta. Samas, inimõiguste kontekstis käituksime teistmoodi. Ka Eestis on juhtumeid, kus baari- või restoraniomanike kahtlased tõekspidamised on kaasa toonud ühiskondliku pahameele ja protestilaine ning paljud inimesed väldivad edaspidi nende kohtade külastamist.

Kuid, selleks et loomadel oleks vähegi lootust, selleks et ühiskond hakkaks neid nägema isikutena, peame meie ennast veganitena pidevalt tõestama ja pidevalt kompromisse tegema. Me ei tohi olla liiga kurjad, sest siis oleme äärmuslikud, me ei tohi ollla liiga kurvad, sest siis oleme tundlikud, me ei tohi liigselt veganlusest rääkida, sest siis oleme pealetükkivad, me ei tohi liigselt kritiseerida, sest siis tekitame teistes ebamugavust, me ei tohi mitteveganite üle nalja heita, sest siis me ei austa neid piisavalt, aga peame ise meie vastu suunatud naljadest aru saama, sest vastasel juhul oleme liiga tõsised. Me peame olema täiuslikud ja käima joontmööda, sest vaid siis hakatakse loomade olukorra peale mõtlema … Vähemalt nii meile öeldakse. Kuigi aeg-ajalt pole ma selles kindel. Need ähvardused tunduvad olevat vahendid, kuidas sundida veganeid vaikima, et ei peaks loomade olukorra peale mõtlema, et spetsiesism saaks häirimatult edasi toimida …

CfiDez5UIAAnPnH

Aga sellegipoolest teen minagi pidevalt kompromisse. Valin valdavalt sõbraliku, viisaka, ratsionaalse ja teistega arvestava suhtlusviisi, sest tean, et see on parim viis oma hääle kuuldavaks tegemiseks. Olen kannatlik, ei kiirusta teisi tagant ja mõistan, et veganluseni jõudmine võib paljudel tihti võtta kauem aega, kui see mulle isiklikult meeldiks. Rõõmustan nn babystepide üle, kuigi südames tahaksin loomulikult, et kõik inimesed hakkaksid võimalikult kiiresti veganiteks. Käin minagi mittevegan restoranides ja kauplustes ning hääletan oma rahakotiga. Ja kuigi olen loomkatsete vastu, siis võtan vajadusel loomkatsetatud ravimeid, sest ei usu, et eneseohverdus oleks siinkohal lahendus.

Milliseid kompromisse ma pole nõus tegema? Näiteks pole ma nõus vaikima ning veganlusest, loomade õigustest ja loomadest rääkimist/kirjutamist lõpetama. See ei tähenda, et iga kord mitteveganitega lõunat süües selle teema tõstatan, kuid aktiivne olla saab ka muud moodi, kasvõi selle blogi kaudu või vabatahtlikku tööd tehes loomade õiguste eest seisvates või veganlust propageerivates organisatsioonides. Ka ei ole ma nõus vaikima, kui veganitele tehakse liiga näiteks meedias, sest veganite vastu suunatud kiusamine peab lõppema. Loomulikult pole ma nõus sööma loomset toitu, olgu olukord nii ebamugav kui tahes, samuti pole ma nõus teistele loomset toitu valmistama, sest vegantoit sobib absoluutselt kõigile ja pole mingit põhjust, miks peaksin kellegi rõõmustamiseks valmistama toitu, mille hind on kellegi teise tapmine või ekspluateerimine.

Kompromissid on paratamatud ja vajalikud, aga oma vaadete eest seismine on samuti vajalik, eriti kui seisame vaadete eest, mille eesmärgiks on vägivallatum ja õiglasem maailm.

Loe ka artiklit “Ära maini, et oled vegan loomade pärast” ja “Vegan käitus minuga õelalt”.

Jälgi blogi Facebookis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s