Eile oli taas põhjust kurvastada ning imestada, kuivõrd pime ja julm on meie ühiskond teiste liikide suhtes. Toompeal toimus põllumeeste aktsioon „(M)ärkamine!“, mille raames väidetavalt leinati tapamajja saadetud piimalehmi. Kui ei teaks, siis võiks arvata, et sellise aktsiooni on korraldanud loomaõiguslased. Mälestusüritus ekspluateeritud ja tapetud loomadele on vägagi vajalik. Kui seda aga teeksid loomaõiguslased, siis pigistaks ülejäänud ühiskond silma kinni, sest siis oleks me tõepoolest sunnitud ohvrite peale mõtlema. Eilne üritus ei olnud tegelikkuses ohvrite mälestamine, vaid nende üle irvitamine.
Kas kujutaksite ette mõnda mälestusüritust massiliselt tapetud inimestele, mille korraldavad ekspluateerijad soovides enda olukorrale tähelepanu tõmmata? See oleks ennekuulmatu, südametu ja takititundetu. Aga kuna tegemist on lollide ja tundetute loomadega, kelle elu eesmärk ongi olla piimamasinad, siis ei märka keegi sellist vastuolu. Kognitiivne dissonants töötab täisvõimsusel.
Üritusega jäeti mulje justkui loomi muidu tapamajja ei saadetaks, aga vot nüüd kriisiolukorras on sund seda teha. Muidu elavad piimalehmad rohelisel aasal, jalutavad päikeseloojangusse ja surevad õndsalt vanadusse? Sest neil ju ei lõigata kõri läbi, kui piimatoodang langeb … Nende poegi ei tapeta ju iial vasikaliha saamiseks … Ei, muidugi mitte, kogu Eesti on kaetud piimalehmade pansionaatidega, kus nad rõõmsalt oma vanaduspõlve veedavad. Sest piimatööstus ei ole ju vägivaldne …
Sundviljastamine, vasikate eemaldamine emadest, vasikate tapmine, lehmade kehade kurnamine ja lehmade tapmine on vaid mõned näited sellest, mida nende loomadega teeme, et inimene saaks juua teise liigi rinnapiima, milleks tal pole vajadust, sest oleks pidanud olema rinnapiimast ammu võõrutatud. Arusaamatu, miks me ühiskonnana soovime endiselt olla rinnalapsed.
Loomulikut on töökohtade kaotus tõsine teema. Aga erinevaid töökohti ja ameteid kaob ja tekib pidevalt. Kümne küünega vanast kinnihoidmine ei ole põhjendatud, kui on selge, et tegemist on hääbuva tööstusega. Veelgi absurdsem on see, et eeldatakse, et riik peab hääbuva tööstuse kinni maksma. Piimatööstus on kriisis ka mujal maailmas, mitte ainult Eestis. Sellest ei ole tegelikult mitte midagi hullu. See on selge märk, et ressursid tuleb mujale suunata ning hakata tegelema alaga, mis on tänases turusituatsioonis kasumlikum.
Näiteks on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud taimsete piimatoodete müük. Soomes kasvas eelmisel aastal taimsete piimade müük 29 protsenti. Taimsete alternatiivide jaoks on ka Eestis hetkel suur nõudlus, sest üha enam inimesi on hakanud mõistma, et nad pole vasikad ega soovi udarapiima tarbida. Ka meil saaks hakata tootma kohalikult kasvatatud tooraine baasil põnevaid taimseid tooteid. Nt kaerast, hernestest, sarapuupähklitest jt taimedest saab edukalt toota maitsvaid piimatooteid. Põllumajandus ei ole kriisis, vaja oleks lihtsalt silmad avada ja uuenduslikumalt mõelda. Suundumus läänemaailmas on selgelt üha rohkem taimse toitumise poole, raha ja tulu on praegu just selliste toodete juures, mis pakuvad alternatiive loomsetele võetustele. Seega on viimane aeg sellele rongile hüpata ja lõpetada meeleheitlikud katsed hoida kunstlikult üleval tööstust, mis on paratamatult languses.
Loe ka artikleid “Hei, firmaomanik, aeg on raha teenida” ja “Piima verine hind”.
Vegani päevaraamat 
One Comment Add yours