Õõvastav on kuulata, kui keegi räägib mingisugusest pühalikust sidemest loomade/lindudega ja sellest, kuidas nad ise kingivad meile tänutäheks oma kehaeritisi, näiteks mune. Tänutäheks, mille eest?

Selle eest, et oleme nad aretanud masinateks, kelle kehad on nendele endale koormaks?
Selle eest, et vangistame nad kitsastesse puuridesse?
Selle eest, et hakime ja gaasitame elusalt nende poegi?
Selle eest, et lõikame neil kõri läbi 15-ndal elukuul, kui „tänutäheks“ pakutavate munade arv kahaneb?

„Aga mina ostan ainult vabapidamise kanade mune,“ lausuvad paljud, kui kuulevad suurtööstuse jubeduste kohta.

Kuid probleem pole ainult loomade halvas kohtlemises, vaid ärakasutamises kui sellises, eelduses, et loomad on masinad, kellelt peab midagi saama, kelle eesmärk on inimesi teenida. Me anname neile eluõiguse vaid siis, kui neilt midagi vastu saame. Mina veganina olen sellise mõtteviisi vastu.

Võibolla aitab teemat mõista paralleel orjandusega. Lugesin millalgi raamatut “12 aastat orjana“. Lugedes tekkis palju paralleele loomatööstusega. Kõige rohkem jäi kõlama üks peategelase öeldud mõte, mis oli umbes selline:

On igasuguseid orjapidajaid: heatahtlikke ja julmi, inimlikke ja jõhkraid. Samuti on orjade olukord erinev: mõningaid koheldakse hästi ja nad on isegi õnnelikud; teised on näljas, pekstud ja õnnetud. Aga sellel kõigel pole erilist vahet, sest probleem on süsteemis kui sellises. Süsteem, mis toetab teiste orjastamist ja ärakasutamist ei saa iial olla õiglane. See on alati ebaõiglane, barbaarne ja julm.

Sama on loomade ärakasutamisega. Ükskõik kui “humaanselt” neid koheldakse, see arvamus, et loomade ärakasutamine on kuidagi normaalne või loomulik, on juba oma eelduselt vale ja liigirassistlik (spetsiesistlik). Ori jääb orjaks, ükskõik kui hästi teda ei kohelda. Veganid ei seisa pelgalt orjade (loomade) hea kohtlemise eest, vaid eelkõige ikka orjanduse (loomade ärakasutamine) kui sellise kaotamise eest.

Ka vabapidamise puhul lõpetavad kõik loomad ja linnud enneaegselt tapamajas, sest vähesed talupidajad lasevad loomadel vanadusse surra, kui nad enam pidevat toodangut ei taga. Loomakasvatus on äri, see tähendab, et kui loomade pidamine pole enam tulus, siis saadetakse nad tapamajja. Ükski talunik ei pea loomi heategevuseks.

Munade puhul jäävad hukatud (gaasitatud või elusalt hakitud) kuketibud. Et oleks kanu, kes munevad mune, tuleb neid suurtes haudejaamades juurde toota. Ka väiketalunikud ostavad oma kanu nendest haudejaamadest. Umbes pooltest haudejaamades viljastatud munadest kooruvad kanatibud, pooltest kuketibud. Kuna kuketibudest pole munatööstusele mingit kasu, käsitletakse neid jääkproduktidena ja hukatakse.

Kasu ja toodangu nimel on tänapäeva farmiloomad aretatud absurdselt suurteks, kelle kehad on nende enda jaoks koormavad, kes ei saa korralikult liigutada, kelle luud murduvad nende enda raskuse all, kellel on kõiksugused haigused. Loomad kasvatatakse võimalikult kiiresti võimalikult suureks ja tapetakse sisuliselt lastena.

Munakanad = naised, kellel oleksid iga päev päevad ja kes kaotaksid kaks korda rohkem verd, kui on normaalne. Aretuse tulemusena muneb kana tänapäeval kuni 300 muna aastas. Looduses munevad kanad aastas 10-15 muna. Kanade kehadele on munemine samamoodi kurnav nagu naiste jaoks ovulatsioon ja menstruatsioon. Naisena on seda kohutav ette kujutada, mida nad läbi elama peavad.

Ei, loomad ei anna meile tänutäheks oma kehaeritisi. Me oleme tundlikud olendid surunud ekspluateerivasse ja vägivaldsesse süsteemi. Me teame, et see on vale, kuid südametunnistuse rahustamiseks kinnitame endale midagi muud ning mõtleme välja vabandusi, et loomade ärakasutamist jätkata.

Kui sa ei pea loomade ärakasutamist õigeks, siis veganiks hakkamine on parim viis sellest märku anda.

Loe ka neid ingliskeelseid artikleid: Backyard Chickens: Expanding Our Understanding of ‘Harm’ ja What’s Wrong with Backyard Eggs?

Loe ka Piim on asendamatu toiduaine? Jah, vasikale.

Kui sul on veganluse kohta küsimusi, siis siin saad anonüümselt küsida. Avaldan vastused Vegani päevaraamatu blogis. Kui soovid vastust pigem oma kirjakasti, siis kirjuta mulle veganipaevaraamat[at]gmail.com või blogi Facebooki postkasti.

Jälgi blogi Facebookis

Follow my blog with Bloglovin