Eestimaa Loomakaitse Liit avaldas täna häirivad kaadrid DAVA Foods Estonia ASile kuuluvast Kulli farmist, kus farmis jalutavaid kanu lastakse õhupüssiga. Seaduse kohaselt ei ole kanade selline tapmisviis lubatud ning ka Veterinaar- ja Toiduamet tuvastas farmis rikkumise.
Alati, kui paljastub mõni selline seik loomatööstuse julmusest, on avalikkus šokeeritud. Meenutagem paari aasta tagust Talleggi skandaali, kui haudejaama prügikastidest leiti sinna surema visatud tibupojad; 2011. aasta nn seavabrikute lugu, kus paljastati sigade kohutav olukord Eesti taludes; videoid ja pilte puurikanade nukrast olukorrast; või korduvaid kaadreid karusloomafarmides elavate loomade piinarikastest tingimustest.
Sellised paljastused raputavad ühiskonna mugavast teadmatusest hetkeks üles ning tööstus, kes saab korraks noomida, vabandab ja kinnitab avalikkusele, et reeglina on neil kõik seaduspärane ja loomade heaolust hoolitakse. Suuri muudatusi see samas kaasa ei too ning mõne aja pärast “eksimused” andestatakse ja unustatakse, nagu oleks tegemist üksiku anomaaliaga ja muul ajal loomade ekspluateerimist ega sellest tulevaid kannatusi ei eksisteeriks. Kuid nii see pole. Iga kord rahakotti avades ja loomadest või loomsetest ainetest valmistatud toodete eest makstes tellime me tarbijatena vägivalda, võikust ja õõva. Vahe on vaid selles, et sedatüüpi vägivald on seadustega lubatud ja isegi soodustatud, seega ei vääri see justkui ei avalikkuse ega meie südametunnistuse tähelepanu.
Jah, kanu, kelle kehad või munad jõuavad meie toidulauale, ei tapeta õhupüssiga. Tavaliselt tapetakse üksikud kanad tservikaaldislokatsiooniga, mis on lihtsalt keeruline nimetus kaela kahekorra keeramisele, ning suurema arvu lindude puhul riputatakse need hirmu ja valu tundvad olendid järjestikku jalgupidi liinile, kus kiirelt ringikäiv ketasnuga neil ükshaaval kõrid läbi lõikab. Sellest saatusest ei pääse ei puurikanad ega vabapidamise linnud. Humaanne ju! Kelle jaoks? Kas ohvrite jaoks, kelle ainus elu on möödunud meie maitsemeele huve teenides ja kes ei soovi tapetud saada, või tarbijate jaoks, kes lasevad ennast tööstuse propagandast ja loomade heaolu kinnitavatest mesijuttudest lollitada? Tapamaja seinad pole põhjusega klaasist ning tööstusfarmide uksed on kõrvaltvaatajale teadlikult suletud.
Kuid selleks ei pea nägema suurtööstuse koledusi või tapamaja võikusi, et mõista, et loomad on tundevõimelised indiviidid, kes soovivad sarnaselt meile vältida valu ja kannatusi ning elada ja omasoodu toimetada. Selleks ei pea olema suurvaim, et mõista et, vägivalla ja kannatuste põhjustamine teistele on vale olukorras, kus see pole vältimatult vajalik. Loomade taandamine toodeteks ja tootmisüksusteks, nende kasutamine, vangistamine, aretamine ja tapmine põhjustab neile palju kannatusi, ükskõik kas nad veedavad oma lühikese elu suurfarmide kõledates tingimustest või soovunelmlike väiketalude rohelistel aasadel. Need kannatused on tarbetud ja seetõttu sügavalt ebaõiglased, sest meil on võimalus teha vägivallatuid ja kaastundlikke valikuid, elada veganitena ning loomade kasutamine ja tapmine lõpetada.
Ent olen tabanud end mõttelt, et ühiskonnas on lubatud rääkida loomade kannatustest seni, kuni ei mainita veganlust. Paljudele läheb korda kasside ja koerte heaolu või siilikeste, luikede, pääsukeste, karupoegade ja teiste metsloomade heaolu. Ka varjupaikades elavatele päästetud farmiloomadele elatakse kaasa. Samuti tahetakse parandada näiteks kanade ja sigade elu suurtööstuses. Ollakse valmis annetama, loomadele hoiukodu pakkuma, allkirju andma ja isegi meeleavaldustel käima. Aga seda kõike vaid seni, kuni mängu ei tooda veganlust. Tahame loomi aidata, aga vaid seni, kuni ei pea ise muutuma ega oma igapäevaseid harjumusi muutma. Tunneme ohvritele kaasa, aga vaid seni, kuni tegemist pole meie enda valikute ohvritega. Midagi on sellel pildil valesti.
Vägivalla toetamine ei pea olema norm. Kaastundlikud valikud pole ekstreemsus. Enamus meist ei suudaks taluda tõde ja vaadata pealt loomatööstuses ja tapamajades levivat hirmu, valu, kannatusi ja verd. Kasutagem seda loomulikku empaatiat siis õigesti ja olgem ka oma igapäevaseid valikuid tehes loomade poolt.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Päevalehes 14.08.2019.
Loe ka artiklit Loomsed võetused: munad
Vegani päevaraamat 