Eile ja üleeile käisin Sheffieldi ülikoolis konverentsil “Animal Remains”. Sain jälle natuke targemaks ja kogusin häid mõtteid. Kuigi minu puhul kehtib küll see ütlus, et mida rohkem teada saan, seda rumalamana ennast tunnen, sest avastan üha enam asju, millest ma midagi ei tea, aga mis tunduvad nii olulised ja põnevad. Ja nii suureneb pidevalt see…
Rubriik: Aitäh!
Sünnipäev
Homme on mul sünnipäev. Viimase 20 aasta jooksul olen sünnipäeva pidanud vist ühel korral. See ei ole mingi kindel põhimõte, aga kuidagi on niimoodi kujunenud. Sünnipäev ei tundu mulle lihtsalt nii oluline. Samas, on muidugi ikkagi tore ja teeb südame alt soojaks, kui sõbrad ja tuttavad õnne soovivad. Kuna ma sünnipäevi ei pea, siis pole…
Kohtumine kuulsustega
Enda arvates sõitsin Manchesteri kuulsustega kohtuma, aga sain tuttavaks hoopis kollidega. Kuidas see juhtus? Aneti ja Mayaga (ja Martiniga ikka ka) tahtsin juba ammu kohtuda. Kui Anett minuga millalgi eelmise aasta alguses ühendust võttis ja küsis blogiga alustamise kohta nõu, olin ma juba tema esimesest postitusest lummatud. Fännan siiani selle pere tegemisi ja Jummel juurika…
Täna olen tänulik
Vaatasin hommikul seda videoülekannet, kus Christopher Sebastian ja Joshua Katcher räägivad uuest olulisest raamatust „Fashion Animals“, mis ootab ilmumiseks meie kõigi toetust Indiegogos. Christopher Sebastian on juba ammu üks mu lemmikinimesi. Pooltel tema loengutel käies olen pisaraid tagasi hoidnud, sest ta räägib alati väga emotsionaalselt ja puudutab südames just õigeid servakesi. Tema artiklid ja väljaütlemised…
Suur Biomenu toodete degusteerimine
Biomenu saatis mulle millalgi suvel teate, et kui ükskord Eestisse ja Tallinnasse satun, siis ootab mind nende poolt kingituseks kotitäis head ja paremat. Tegelikult sain oma üllatuseks suisa kastitäis tooteid. Väga armas. Aitäh, Biomenu! 🙂 Mingisugust kohustust nende tooteid oma blogis arvustada selle kingitusega ei kaasnenud, aga usun, et lugejatel on ikkagi huvitav teada, et…
Identiteedikriis ja kohvist loobumine
Viimasel ajal on pea kuidagi tühi ja pole tekkinud ideid, millest siia kirjutada. Õigemini ideid muidugi jagub, neid on mul märkmikus kirjas vähemalt paarkümmend, aga ühegi jaoks ei tundu aeg õige olevat või ei ole mul endal piisavalt innukust, et neist veel kirjutada. Üldse olen viimastel nädalatel olnud kuidagi tujutu, rahutu ja rahulolematu. Mitte et…
Blogil on sünnipäev
Vegani päevaraamatu blogi sai eile aastaseks. See aeg on küll kiiresti läinud. Blogi alustades polnud ma sugugi kindel, et mõtteid nii palju jagub. Aitäh kõigile, kes on aasta jooksul blogi lugenud ja sellele kaasa elanud! Vegani päevaraamatu Facebooki lehel on sünnipäeva puhul ka väike loosimine. Vaata järele ja osale kindlasti! Eile proovisin huvi pärast ka…
Blogil on nüüd oma logo
Millalgi eelmise aasta sügisel tekkis mõte, et Vegani päevaraamatu blogil võiks olla oma logo. Alguses oli see pigem uitmõte, mille panin kõrva taha arvates, et tegelen sellega millalgi tulevikus edasi. Siis aga meenus mulle, et tunnen ühte toredat kunstnikku, kelle loomingut olen juba ammu imetlenud. Teadsin koheselt, et tahan just temalt logo tellida. Katharina Greppi…
Aasta kokkuvõte veganblogijana
Aasta 2016 on üldiselt olnud silmi avav aasta. Kahjuks mitte positiivses mõttes. Demagoogia, populism, viha ja hirm tunduvad olevat põhilised jõud, mis paljusid inimesi on mõjutanud tegema otsuseid, mille tagajärjed võivad olla kahetusväärsed. Poliitilises mõttes ma 2017. aastat mingisuguse erilise rõõmuga ei oota, sest ei näe, et asjad võiksid paraneda. Enne peame tõenäoliselt mingisuguse krahhi…
Annetamisest
Jõulude eel on paljude inimeste südamed tavaliselt rohkem avatud ning empaatiavõime suurem. Aasta lõpus tehakse kokkuvõtteid ning mõeldakse elu üle järele. See tähendab, et ollakse ka rohkem valmis hetkeks enda mured kõrvale jätma ning ka teistele abi pakkuma. Millest ma räägin? Eks ikka annetamisest. Kuidas suhtute annetamisse? Kas olete oma elus midagi annetanud? Kui tihti…
Kuidas olla hea?
Nii kaua, kui ennast mäletan, siis ma olen alati tahtnud olla hea. Väiksena armastasin lugusid, kus headus võitis kurja ja kus ebaõiglus sai ületatud. Olen elus tundnud piisavalt valu, hirmu ja kurbust ning tean, et ei soovi seda kellelegi. Minu jaoks on oluliselt lihtsam ise valu ja kurbust taluda, kui teiste valu ja kurbust pealt…
Kuidas panna inimesi hoolima?
Tegelikult on see küsimus muidugi valesti sõnastatud. Kedagi ei saa panna hoolima. Pigem on mul küsimus, et miks ei hoolita. Kas see nõuab liiga palju aega? Kas hoolimine on ebamugav? Kas lihtsalt ei osata hoolida? Või ei teata, et võiks hoolida? Ega ma ei tahagi tegelikult vastuseid. Olen lugenud ju igasuguseid psühholoogiaalaseid uuringuid ja artikleid…
