Elu veidrused ehk Humanitaar amortisaatorite keskel

So no one told you life was gonna be this way“, kuulen raadiost tuttavaid laulusõnu, kui tõstan järjekordsed kojamehed* endale korvi. Veel mõned sammud ja sinna lisandub ka nii umbes paarkümmend filtrit. Õnneks ei pea täna raskeid amortisaatoreid vinnama.

Jah, keegi ei öelnud mulle, et elu saab olema selline. Et töötan keset koroonakriisi autovaruosade laos. Mina, kellel pole kunagi autot olnudki ja kes veel paar kuud tagasi polnud elu sees amortisaatorit näinud. Hmmm … kuigi ega ma praegugi ei tea, mida nendega teha saab, tean vaid, et need on rasked ja neid on tüütu pakkida. Olen laotööline. Nüüd on nii, et iga kord, kui midagi veebist tellin ja paki olen kätte saanud, vaatan seda ja mõtlen, et selle on pakkinud võibolla samamoodi keegi, kellel jalad igal õhtul tulitavad ning kes on kusagil laos pidanud tundide viisi igavusega võitlema. Oleks siis vähemalt raamatuladu! Aga filtrid, kojamehed ja amortisaatorid minu humanitaarihinge ei toida.

Ometi olen praegu oluliselt õnnelikum kui eelmisel aastal samal ajal, mil must masendus kogu sügise ja talve võimust võttis. Vaatamata tüütule, igavale ja füüsiliselt kurnavale tööle pole mul lihtsalt mahti masenduda. Ainult et millekski muuks pole ka enam eriti aega ega jaksu, sh aktivismiks. Millest on kahju. Aga samas olin ma omadega selles osas tegelikult juba pikemat aega parajas väljapääsmatuna näivas puntras, nii et vaheldus kulub ära. Täiskohaga tööd oli mul ikkagi vaja, ning koroonaajal, mil töökohti järjest kaob, tuleb ilmselt iga võimaluse eest tänulik olla. Lisaks tagab 50 000+ sammu päevas loodetavasti hea füüsilise vormi, kui sellest jalgade valust ükskord ometi üle saan…

Ja teate, mis? Üle aastate esmakordselt igatsen ma jõule! Tavaliselt pigem ei tahagi neid tähistada, aga seekord kohe täitsa on selline tunne, et sel aastal on pühad väärt tähistamist (loomulikult vägivallatult ja loomasõbralikult!). 2020 on olnud sõna otseses mõttes nii haige aasta, et, jah, me kõik väärime seda väikest maagiat, mida pühad ehk natukenegi pakkuda suudavad, olgu selleks siis kasvõi ainult hubane küünlavalgus tumedas talveöös koos helisevate jõululauludega.

So no one told you life was gonna be this way ... Tõsi, ei saa meist keegi teada, milline see eluke homme on, aga ka teistsugune võib olla mõningates oma tahkudes ootamatult positiivne.

*Mida sõna?!

** Pilt on illustratiivne

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s