Vihane veganfeminist

Olen oma mehega päris pikalt koos olnud, ammu enne nutitelefone ja igasuguseid kohtinguäppe. Aga hakkasin ükspäev mõtlema, et kui oleksin praegu vallaline ja peaksin näiteks Tinderisse profiili looma, siis osutuks kaaslase leidmine ilmselt omajagu keeruliseks, sest bio-sse lisatud märksõnad vegan ja feminist tekitavad paljudes automaatselt negatiivseid assotsiatsioone. Ja loomulikult ma lisaksin need bio-sse, sest need on minu identideedi ja olemise lahutamatud osad. Tüüpilised märksõnad, mida omistatakse nii veganitele kui feministidele on näiteks: agressiivne, äärmuslik, vihane, radikaalne, hüsteeriline jne.

Ja kuigi nende omadussõnade taga on tavaliselt soov veganluse või feminismiga seotud inimest või liikumist tühistada, vähendada ja madaldada, siis on mul kahju, et ma tegelikult ei vasta (veel) nendele omadustele.

Enamasti piisab muidugi lihtsalt oma vaadetele kindlaksjäämisest ja nende jagamisest või väljaütlemisest, et neid silte külge saada. Näiteks juba puhtalt see, et ma arvan, et loomade tapmine ei ole õigustatud ja minu silmis ei piisa neile paremate tingimuste loomisest ehk nn humaansemast ekspluateerimisest, on mõne silmis ekstreemsus. Või kui ma arvan, et lihavabad esmaspäevad ei too kaasa loomade vabastamist ja eesmärgiks peaks olema ikkagi veganlus, arvab keegi kindlasti vastu, et selline soov on agressiivsuse musternäidis.

Või kui ma näiteks eeldan, et võimupositsioonil olevad mehed võiksid oma väljaütlemiste eest rohkem vastutada ning avalikes sõnavõttudes mitte taastoota seksismi, rassismi, homofoobiat jm rõhumisvorme, siis pole hüsteeriku silt just keeruline tulema.

Aga tõsiasi on see, et sellised veendumused ei tee kedagi veel radikaalseks või agressiivseks. Mul on tegelikult häbi, kui vähe ma loomaõiguste ja feminismi liikumisse panustan. Häbi, et ma pole radikaalne ega piisavalt vihane. Tahaks, aga ei julge. Sest ühiskonna poolne eeldus, et tüdrukud ja naised peavad olema tublid, sõbralikud ja viisakad, on minusse niivõrd sisse tambitud, et igasugune kõrvalekalle sellest tuleb liiga raskelt.

ÕS annab sõna radikaalne selgituseks “põhjalik, juurteni minev; uuenduslik, põhjalikke ümberkorraldusi pooldav.” Ja just seda ma ju nii feministi kui ka veganina taotlen – juurteni minevat põhjalikku ühiskonna ümberkorraldust, mis kaotaks kõik rõhumisvormid. Aga ma ei panusta sellesse piisavalt. Seega ma ei ole kahjuks radikaalne. 

Igasuguse rõhumise, ekspluateerimise, ebaõigluse ja vägivalla kaotamise eest tuleks valjuhäälselt seista, aga mina valin tihti konfliktide vältimiseks mugava vaikimise. Mis veel hullem, vahel hakkan ma hoopis rõhuja tunnete pärast muret tundma. Seega ma ei ole kahjuks agressiivne.

Viha on sütitav emotsioon ja sunnib tegudele. Tahaksin ebaõiglust nähes vihastuda ja saada sellest julgust, et kedagi päriselt aidata, et midagi päriselt ära teha ja muuta. Aga enamasti olen vägivalla või ebaõigluse ilmnedes lihtsalt kurb ja jõuetu. Seega ma ei ole kahjuks vihane.

Loen imetlusega ajalooliste aktivistide lugusid, kes panid oma elu ohtu, et seista enda ja teiste õiguste eest. Tagantjärele ei peeta näiteks mustanahaliste orjade või teise maailmasõja aegse holokausti ohvrite päästmist äärmuslikuks, aga kui mingi rõhumisvorm on ühiskonnas üdini juurdunud ja parasjagu au sees, siis käsitletakse selle vastu võitlejaid justnimelt äärmuslikena. Hoian küll näiteks pöialt neile, kes käivad farmidest vägivallaohvreid päästmas, aga ise ma ei julgeks seda teha. Seega ma ei ole kahjuks äärmuslik.

Loen praegu inspireerivat raamatut Burn It Down! Feminist Manifestos for the Revolution. Seal tuletatakse lugejale meelde, et nn viisakas ja mõõdukas feminism, mis kellegi varvastele ei astu, vajab enda kõrvale ka radikaalsemat suunda, sest just nii toimub ühiskonnas vajalik edasiminek ning sünnivad olulised arutelud. Usun, et sama kehtib loomaõigusluse ja veganluse kohta. Radikaalsemate suundade taustal tunduvad mõõdukamad nõudmised juba täiesti teostatavad ja mõistlikud, aga kui pragmaatilised konflikti vältivad hääled ja nõudmised oleksid ainsad, tunduksid needki liigsed ja ühiskonnas ei muutuks midagi. Seega vajame tegelikult rohkem nn agressiivseid, äärmuslikke, vihaseid, radikaalseid ja hüsteerilisi tegusid ning sõnavõtte.

Mis puutub Tinderist kaaslase leidmisesse, siis ega ma millegi vähemaga rahule ei jääks, kui samasuguse põhimõttekindla veganiga, kelle jaoks on oluline spetsiesismile lisaks ka teiste rõhumisvormide vastu seista. Õnneks on mu kõrval siiski juba olemas inimene, kes on õigluse poolel.

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s