Veganettevõtluse esimesed sammud

on

“Vasikas võetakse temalt peale sündi ära. Ta röögib öid ja päevi ahastusest oma röövitud vasika järele. Tema vasikale aga keelatakse tema sünniõigus – ema hool ja trööst.”

Lehmad annavadki piima. Kuidagi maagiliselt ja müstiliselt lihtsalt niisama. See on müüt, mis on visa purunema ja mida usub suurem osa inimesi. “Ma olin kolmekümnendate alguses, kui mu uskumus purustati,” kirjutas inglane Leslie Cross 1973. aastal, kui meenutas oma veganiks hakkamise lugu 1940ndatel. Ta kirjeldab oma üllatust, kui mõistis, et piim tekib lehmal nagu teistel imetajatel tiinuse tagajärjel selleks, et oma vasikat toita. Cross ütleb, et piima kui vägivallatu toote müüt purunes tema jaoks šokeeriva avastuse tagajärjel, kui ta sai teada, kuidas piima saamiseks eraldatakse emad lastest, et inimestele rohkem piima toota ning tööstuse jaoks “kasutud” vasikad tapetakse vasikaliha nimel, lehmad on aga aheldatud kurnatuseni tiinuste, sündide, poegade röövimise tsüklisse, kuni ka nemad lõpetavad tapamajas.

See oli teise maailmasõja ajal. Tööstusfarme polnud veel sellisel kujul olemaski, nagu me neid täna teame, ning suur osa toitu pärines väiketaludest. Sõja ajal oli toitu vähe, igasuguseid alternatiive lihale, piimatoodetele jms polnud veel saadaval, poed ei olnud külluslikult varustatud taimsete uudistoodetega jne. Ometi otsustas grupp inglise taimetoitlasi lisaks lihale loobuda ka piima ja munade tarbimisest. Nad leiutasid sõna “vegan” ja asutasid maailma esimese veganseltsi (The Vegan Society).

Põhjus loomsest loobumiseks oli lihtne – kaastunne loomade vastu ja mõistmine, et igasugune loomade ekspluateerimine on vale. Nad ei teadnud, kas taimne toitumine on tervislik või mitte, sest uuringuid, mis kinnitaksid vegantoitumise tervislikkust ja võimalikkust ju veel polnud. Aga see ei takistanud neid oma südame häält kuulamast ja moraalsete tõekspidamiste eest seismast. „Me näeme, et meie praegune tsivilisatsioon on üles ehitatud loomade ekspluateerimisele, nii nagu varasemad tsivilisatsioonid olid üles ehitatud orjadele. Ja me usume, et inimese vaimne areng on säärane, et ajapikku ta meenutab jälestusega seda ideed, et inimkond toitus kord loomade kehadest,“ kirjutasid nad novembris 1944 esimeses veganluse teemalises ajakirjas The Vegan News.

Kuna piimatoodete alternatiive tol ajal poodides polnud, valmistasid veganid ise kodus taimset piima näiteks pähklitest ja sojajahust. Kuid Leslie Crossi hakkas huvitama võimalus leida lehmapiimale laiemalt kättesaadavat asendust, mida saaks sarnaselt kasutada, näiteks teele lisada, mis on inglaste jaoks traditsiooniliselt oluline. Samuti soovis ta, et see toode kataks ka oluliste toitainete vajaduse. Selleks asutas Cross koos teiste huvilistega 1956. aastal taimepiima seltsi (Plantmilk Society), millest hiljem sai tänaseni tegutsev veganettevõte Plamil Foods.

Esimesed sojaubadest valmistatud headuse piimad (the milk of human kindness), nagu nad neid ise nimetasid, jõudsid Inglismaa poelettidele 1965. aastal. Need olid rikastatud kaltsiumi ja vitamiinidega B12, B2 ja D2. Eeskuju võeti Ameerika tootjatest, kus esimesed sojapiimad olid müügile jõudnud juba 1930ndatel aastatel, ning toitainete osas peeti aru ka arstidega.

Lisaks sojapiimale hakati peagi tootma esimest piimavaba šokolaadi Inglismaal. Selle eri sortidest on sojapiima ja majoneesi kõrval tänaseks saanudki Plamili põhiline müügiartikkel.

Plamili üks asutajatest Arthur Ling rääkis ajakirjas Vegan Views antud intervjuus, et algus oli keeruline, sest tarbijad oli vähe, toodetele tuli sisuliselt peale maksta ning ka reklaami jaoks puudus raha. Ka ei saanud tollased kauplused aru sojapiima müügilevõtu vajalikkusest. Seega tuli avalikkust samal ajal ka piimatööstuse pahupoole, veganluse ja alternatiivtoodete vajalikkuse osas harida.

Muide, Ling hakkas ise veganiks 1926. aastal, kui oli vaid seitsmeaastane! Praegu juhib ettevõtet Arthur Lingi poeg Adrian Ling, kes on eluaegne vegan ning käis juba poisipõlves isa tehases abiks taskuraha teenimas. Ajakirjale Forbes antud intervjuus meenutab ta naerdes, et pidi konserve kaanetama, aga kuna oli liiga lühike, kasutas ta selleks spetsiaalset astet, et liinile ulatuda.

Plamilil on tugevalt eetilised vaated, näiteks ei poolda nad veganmärgistuse andmist toodetele, mida toodetakse samal liinil, kus loomseid tooteid. Seetõttu ei kasuta nad The Vegan Society tuntud märgistust, vaid on loonud oma veganmärgistuse. Nende šokolaade ja teisi tooteid saavad rahuliku südamega tarbida ka allergikud, sest ristsaaste oht puudub. Samuti on nende tooted gluteeni- ja pähklivabad. Nende tehas töötab taastuvenergia najal ning teevad kindlaks, et toorained ei pärineks istandustest, kus kasutatakse lapstööjõudu. Ka pakendite osas püüavad nad teha keskkonnasõbralikke valikuid.

“Seal, kus on armastus, kaob ekpluateerimine,” kirjutas Leslie Cross veganluse olemuse kohta aastal 1951. Ja midagi vähemat ei saa endale lubada ka veganettevõtted.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Vegan NR 16, 2019 5/6

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami