Ei saa mitte vegan olla ehk Jutuajamised pikaajaliste veganitega

on

Olen olnud vegan ligi üheksa aastat. See on mu elu, see on mu identiteet. Ma peaaegu enam ei mäletagi varasemat aega. Näiteks seda, millised olid varasemalt mu lõuna- ja õhtusöögid. Ilmselt suuresti loomse poole kaldu. Või seda, kuidas põhjendasin enda jaoks loomadest hoolimist ja samas nende tapmise toetamist. Arvatavasti ma lihtsalt ei mõelnudki sellele. Ma ei kujuta oma elu teistmoodi ette. Ei usu, et suudaksin kunagi uuesti loomi süüa või muud moodi nende ekspluateerimisele kaasa aidata. Loomad ei ole toit, nad ei ole tooted ega tundetud masinad. Nad on isiksused ja indiviidid. Minul ei ole õigust teise indiviidi keha ja elu üle otsustada. 

Ometi on viimasel ajal nii Eestis kui ka välismaal jõudnud meediasse mitmeid lugusid veganitest, kes on veganlusest loobunud. Neid kasutatakse näitena, kohati isegi kahjurõõmsa näitena, tõestamaks, et veganlus ei toimi. Kus on aga lood pikaaegsetest veganitest, kes on enda vaadetele truuks jäänud? Selles loos saavadki sõna kümme Eesti veganit, kes on olnud veganid vähemalt viis aastat, nii mõnigi neist aga rohkem kui kümme aastat. Kuidas neil läheb? Kas nad näevad ennast kunagi veganlusest loobumas?

Loomade nimel

Kui küsin pikaaegsetelt veganitelt, et miks nad on veganid, vastab kümme aastat vegan olnud teletöötaja Külli (53), et tegelikult peaks inimestelt küsima hoopis teistpidi: “Miks sa ei ole vegan?”. Tõsi ta on. Kui mõtleme mõne ühiskonnas laialt aktsepteeritud moraalse väärtuse peale, siis tavaliselt me ei küsi teistelt näiteks, et miks nad inimeste tapmist või ekspluateerimist ei poolda, aga veganitel tuleb oma vägivallatuid valikuid alatasa põhjendada. 

“Minu enda peamine veganiks olemise motiiv ongi vastuseis põhjendamatu vägivalla suhtes,” tunnistab Külli. Seda toovad välja ka teised. Sünkroontõlk Helena (34), kes on vegan olnud peaaegu 12 aastat, sõnab: “Veganlus lihtsalt järeldub loogiliselt minu üldisest maailmavaatest, mis püüdleb vägivalla vähendamise ja võimalikult suure isikliku vabaduse poole kõigi jaoks. Ma ei näe mingit viisi, kuidas selliseid väärtusi pooldades saaks põhjendada osade elusolendite meelevaldset orjastamist.”

“Loomad ei ole minu jaoks ja ei tohiks olla kellegi jaoks kasutamiseks, vaid omaette indiviidid, kes väärivad elu ja vabadust. Veganeluviisi järgimine on absoluutne miinimum, mida inimesed saavad loomade heaks teha,” on kindel seitse aastat vegan olnud Joanna (22), kes töötab fotolaboris spetsialistina. 

11 aastat veganina elanud Eigo (35) ütleb, et see on tema silmis lihtsalt õige samm: “Oma elutegevusega teeme paratamatult kellelegi liiga, aga veganlus on üks suhteliselt lihtne viis, kuidas ebavajalikke kannatusi olulisel määral vähendada.”

“Ma ei saa mitte vegan olla, kuna ma pean teiste loomade ekspluateerimist ja tapmist inimeste toiduks ja muudeks otstarveteks eetiliselt täiesti vastuvõetamatuks,” rõhutab õppejõud ja teadlane Kadri, kellel täitub tänavu 14 aastat veganlust. Ta toob lisaks loomadega arvestamisele välja ka keskkondlikud põhjused: “Veganlus on üks võimsamatest lahendustest praegusele laiaulatuslikule ökoloogilisele kriisile, sh kliimamuutustele.” 

Jätkusuutlikkus on ka teiste jaoks oluline. Samuti nimetatakse vegantoitumisega seostatud positiivseid tervisemõjusid. 

Produtsendina tegutsev Jesper (34), kes on viis aastat vegan olnud, räägib, et teda mõjutas muuhulgas omal ajal vend, kes valis veganluse just tervislikel põhjustel. Kuid Jesper tunnistab, et muud põhjused on ajapikku talle olulisemaks muutunud: “Olles nüüd juba aastaid vegan olnud saan julgelt öelda, et tervislikud põhjused on selgelt tahaplaanile vajunud ning naudin väga hea meelega ka ebatervislikku junkfood’i. Samas pean tõdema, et tervislikud põhjused on paljuski asendunud keskkondlikega. Seega kokkuvõttes olen vegan selleks, et vähendada loomade kannatusi ning elada jätkusuutlikult.”

5a68802bee722-detail
Farmiloomade varjupaik Farm Sanctuary. Foto: Jo-Anne McArthur / We Animals

Sotsiaalne surve

Tunnen huvi, kas veganluse juures on vastajate jaoks midagi keerulist. Näiteks menüü planeerimine, siltide lugemine jne. Justkui ühest suust kinnitavad kõik, et kõige keerulisem on hoopis kaasinimeste suhtumine. “Kõige keerulisem on minu jaoks olnud inimeste suhtumine veganlusse. Eriti pere ja sõprade suhtumine. Alguses viitsisin vaielda, seletada, aga nüüd lihtsalt keeldun inimestega veganlusest rääkima, kuna ma olen sellest nii väsinud. Väsinud inimeste ülbusest ja enesekesksest mõtlemisest. Toitumine ja tervis on kökimöki sotsiaalse surve kõrval,” ohkab viis aastat vegan olnud arhitekt Liisa (26). 

Ka Kadri jaoks on rasked just sotsiaalsed olukorrad: “Midagi väga keerulist pole kunagi olnud. Toitumise ja toiduvaliku mõttes kindlasti mitte. Pigem nimetaksin ebamugavaid ja tüütuid sotsiaalseid olukordi – inimeste asjatundmatud ja/või vaenulikud kommentaarid veganluse aadressil ning ka paljud toidulauas viibimised, kus olen ainuke vegan.”

Teine Kadri (52), kes on loomaõiguslane, kelle ümber on lai veganite kogukond ja kes on aastate jooksul on olnud paljudele noortele veganitele omamoodi mentoriks, nõustub: “Raske on kuulda neid lugusid, kui noored inimesed on oma sõprade ja lähedastega tülli keeranud, kooli- või töökaaslased narrivad neid omamata mingitki adekvaatset infot veganlusest.” Kadri enda veganluse teekond sai alguse juba 2006. aastal.

Joannal jagub kriitikat ka sotsiaalmeedias toimuva suhtes: “Üsna keeruline on hakkamasaamine halvustava suhtumisega veganitesse, sealhulgas trollidega tegelemine Facebooki vegangruppides. Näiteks need, kes päevast päeva peavad vajalikuks küsida, et miks veganid matkivad lihatooteid, miks veganid ei toitu piisavalt tervislikult, miks veganid kõiki oma toitusid ise ei valmista, miks veganid pea peal ei kõnni …”. Kuid ta lisab, et veelgi raskem on teadmine ja võimetus seda takistada, et loomi igal sekundil piinatakse ja tapetakse: “Valus on ka inimeste suhtumine sellesse, et nii ongi okei ja loomad peavadki surema, eriti kui tegu on lähedaste inimestega.”

Kuigi Helena lähedased on veganluse suhtes toetavad, tunneb ta, et läheb mõnes mõttes oma veendumustega pidevalt vastuollu, sest ei kritiseeri üldiselt lähedaste tema silmis äärmiselt ebaeetilisi valikuid: “Skisofreeniline olukord, kus inimesed, kellest hoolid, rahastavad vastuvõetamatuid koledusi, kuigi samas justkui mõistavad selle problemaatilisust, tekitab suurt pinget. Ainuke viis toime tulla on oma mõtlemine selle koha pealt välja lülitada ja mitte pidevalt teadvustada, mida nad tegelikult teevad. See oleks aga justkui ohvrite reetmine.” 

5a6714de6d051-detail
Farmiloomade varjupaik Catskill Animal Sanctuary. Foto: Jo-Anne McArthur / We Animals

Vegan ei tohi olla haige … ?

Kuigi loomaõiguslus on veganluse tuum, jõuab avalikkuse ette see pigem just tervise ja toitumise kaudu ning sedagi tihti läbi negatiivse kajastuse näiteks selleks, et inimesi vegantoitumise väidetavate ohtude eest hoiatada või kui uudisekünnise ületab lugu mõnest terviseprobleemiga (eks)veganist. 

BMX-trikirattur ja üheksa aastat vegan olnud William (26) purustab vegantoitumisega seotud müüte: “Mu spordialaga kaasneb palju vigastusi, kuid ma pole tähele pannud, et mu “nõrga ja väeti taimetoitlase” keha kuidagi teiste omadest kehvem oleks. Pigem on naljakal kombel asi vastupidi – mu keha tundub järjest paremini lööke vastu võtvat, energiat kipub ka olema rohkem kui teistel, sest ma jälgin natuke rohkem kui keskmine inimene, et mida võiks enda kehasse toppida ja mida mitte.”

Vastukaaluks veganluse ja eriti vegantoitumisega seotud müütidele ja eelarvamustele jagabki veganite kogukond ise agaralt näiteid, uudiseid ja uuringuid, mis kinnitavad vegantoitumise tervislikkust ning võimet ennetada läänemaailmas levinud kroonilisi haigusi nagu südame- ja veresoonkonnahaigused, II grupi diabeet ja teatud vähiliigid. 

Kuigi potentsiaalne kaitse teatud haiguste vastu on tõepoolest pikaaegsete veganitega tehtud uuringutes kinnitust leidnud, siis see pidev sund tõestada, et vegantoitumine pole kuidagi puudulik, on loonud olukorra ja vaikiva eelduse, et veganid peaksid olema justkui surematud imeinimesed, kellel ei tohi kunagi mingeid tervisehädasid olla, sest see tähendaks automaatselt, et veganlus ei toimi. 

“Mulle näiteks on eluks krooniline haigus kaasa antud, millega ma pean igapäevaselt arvestama ja mis annab kord rohkem, kord vähem tunda. Aga kuna ma olen vegan, siis peaksin justkui koguaeg terve olema, sest vastasel juhul on asi justkui selles, et ma ei saa piisavalt toitaineid kätte,” kurvastab loomaõiguslane Kadri. Ta lisab, et selline teiste inimeste, ka kaasveganite, pingestatud ootus heale tervisele on keeruline.

Loovisik ja aktivist Dagmar (44), kes on olnud 14 aastat vegan tunnistab, et ka tema jaoks on terve olemise surve üks ebameeldivamaid külgi veganiks olemise juures. Tal on sünnipäraseid terviseprobleeme, mida tervislik vegantoitumine on leevendada aidanud, kuid see ei tähenda, et haigused aeg-ajalt endast märku ei annaks: “Ebameeldivam on see, et vegan justkui ei tohi haige olla, sest ükskõik millise terviseprobleemi põhjuseks on paljude meelest veganiks olemine.” Ta toob näiteks, et ka lihtne nohu pannakse vegantoitumise puudulikkuse arvele ning räägib haiglatöötajast, kes tema haiglas viibimise ajal võidurõõmutses, et kõik veganid ei olegi terved.

5a1428702f68d-detail
Farmiloomade varjupaik Freedom Hill Sanctuary: Foto: Jo-Anne McArthur / We Animals

Loobumismõtteid pole

Veganlus pole garantii igaveseks eluks või raudseks terviseks. See on sotsiaalse õigluse liikumine, mille ülesanne on pöörata tähelepanu loomade vastu suunatud ebaõiglusele ja vägivallale. Ebaõigluse ja vägivalla vastu saavad ja võivad võidelda kõik inimesed, mitte vaid need, kellel on klaarim jume, ideaalseim kehakaal või parim füüsiline vorm. Kuid ühiskonnas levinud eelarvamused ja hirm, mida veganluse kohta külvatakse, toob ilmselt kaasa olukorra, kus mõne terviseprobleemi ilmnedes võib vegan, kellel jääb puudu toetavast kogukonnast ja asjalikust nõust, oma eluviisis kahtlema hakata.

Osad veganid kinnitavad, et kuigi veganlusest loobujad teevad neid kurvaks, saavad nad sellest inimlikul tasandil aru. Seda nendib näiteks loomaõiguslane Kadri: “Ma tegelikult saan neist inimestest aru. Pean saama kas või sellepärast, et ma ise elasin 40 aastat mitteveganina hoolides samal ajal omameelest loomadest. Mõistan neid ka sellepärast, et enamusest erinev olla võib olla keeruline, kõigil ei ole kõrget enesehinnangut ja sellest tulenevat kindlameelsust elada nagu ise õigeks pead.”

Eigo nõustub ja saab samuti aru neist, kes terviseprobleemide ilmnedes hirmust või ebakindlusest selle otsuse teevad, aga ta ei mõista, miks seejärel kogu varasem maailmavaade justkui ununeb: “Tuska teeb aga see, kui pärast mistahes põhjusel loobumist alustatakse laiaulatuslikku kihutustööd veganluse vastu.” 

Tõepoolest jääb endiste veganite sõnavõttudest vahel mulje, et veganluse põhjused, eetika ning loomade heaolu unustatakse sootuks. See tundub tänastele veganitele mõeldamatu. “Minu meelest pole see asi, millest saaks loobuda. See ei ole mingisugune riideese, et ma saaksin lihtsalt üks hetk otsustada, et enam ei meeldi ja rohkem ei kanna seda endaga kaasas. See on maailmavaade, mitmetasandiline võitlus teistele parema tuleviku nimel ja ma vean seda lippu endaga kuni lõpuni välja. Ma ei hakka kunagi mõistma, kuidas saab ühel hetkel selle kõik selja taha jätta ja enam mitte hoolida,” tunnistab William. 

Ka Jesperile on loobumismõtted võõrad: “Kui päris aus olla, siis ma ei mõista seda. Ühelt poolt seepärast, et olles kord juba end loomade ärakasutamise ja julma kohtlemise osas avanud ja selle ka kognitiivselt endale teadvusesse lasknud, siis ma ei kujuta ette, et oleks võimalik seda teadmist uuesti alla suruda. Kui seda peaks tegema, siis see oleks minu jaoks ilmselt kõige stressirohkem asi veganluse juures. Teisalt ma ei mõista aga ka seetõttu, et on ilmselge, et omnivoorne eluviis ei ole lihtsalt pikas perspektiivis jätkusuutlik. Seega ma ei suuda küll ette kujutada, millise stsenaariumi korral ma ise peaksin veganlusest loobuma.”

“Minul ei ole tekkinud mõtet loobuda, vaid üha süveneb arusaam, et loomad ei ole materjal. Ma ei oska ette kujutada põhjust, et meie pere hakkaks loomi tarbima,” arutleb Külli.

Kõik küsitletud veganid ütlevad, et veganiks olemiseks ja jäämiseks nad erilist motivatsiooni ei vaja, sest see on juba täiesti loomulik osa nende elust. Rõõmu valmistab neile üha suurenev veganite kogukond ja teadmine, et ühiskonnas hoolitakse loomadest üha rohkem. “Mind ei pea enam miski motiveerima, see on minu normaalsus. Miks peaks keegi minu pärast kannatama? Ela ja lase teistel elada. Aga kui ma pean midagi leidma, siis äkki see, et tänu minu valikutele olen ma motiveerinud mitmeid teisi inimesi veganiks hakkama,” lausub Liisa. 

Veganluse juurde jäämiseks soovitatakse kindlasti leida enda ümber toetav kogukond ja vegansõbrad, järgida tervisliku vegantoitumise põhitõdesid, keskenduda veganluse eetikale ning aidata loomi ka aktivismi kaudu. 

“Eetiline ja tervislik veganlus esindab kõike seda, millesse ma veendumusega usun. Arvan, et ainult veganlusest jääb maailma päästmiseks väheks, aga veganlus toob siia maailma palju head loomade ja keskkonna, ja inimeste jaoks tervikuna. Inimeste empaatilisemaks muutumine paneb mu südame naeratama,” lõpetab Dagmar lootusrikkalt.

58f524ad782ec-detail
Farmiloomade varjupaik Edgar’s Mission: Foto: Jo-Anne McArthur / We Animals

Artikkel ilmus esmakordselt Õhtulehes 24.07.19

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami