Olin mõned päevad tagasi Rahva Raamatu poes. Aga minu kui raamatusõbra rõõmu varjutas sealne klaaspuur, kus mõnekümne sentimeetri peal tiirutas edasi-tagasi üks vangistatud hing. Jah, ma tean küll, et akvaariumid on seal juba aastaid olnud, aga varem olen teadlikult või vähemteadlikult neid ignoreerinud, kuid seekord jäi see üksik kalake seal kuidagi eriti valusalt silma. Ma vaatasin teda ainiti, kurgus nutuklomp. Ka tema vaatas mind, suu liikumas justkui hääletus appikarjes, ihuüksi väikeses puuris. Lõpuks pidin lihtsalt eemale jalutama, et sellest valust pääseda. Aga tema ju ei pääse … Ei pääse ta sellest kitsikusest, uudishimulikest pilkudest ega dekoratsioonistaatusest, milleks ta on taandatud.
Ja ei pääse ka need miljardid, keda toidu nimel iga-aastaselt lämmatatakse. Nende kehad on kuulutatud tervislikuks toiduks. See aga annab meile meie enda arvates õigustuse neid tappa. Nad on ju ainult toit. Indiviidid nende elutute kehade taga unustatakse. Õigupoolest pole neid inimkonna silmis kunagi eksisteerinudki. Kala ja indiviid? Mõttetu mass ju, kes valugi ei tunne!
Kuigi teadus on neid indiviide piinavate katsete kaudu korduvalt tõestanud, et nad tunnevad küll valu, ei pööra enamus meist sellele tähelepanu. Aga pole midagi imestada, veel 1980ndatelgi aastatel arvati, et beebid ei tunne valu ja neile tehti tuimestuseta operatsioone. Inimkonna jõletus on hämmastav. Selle asemel, et lasta oma loomulikul empaatial ja kaastundel oma südant ja meelt juhtida, võtame tõepähe õpetusi, mis meile lapsest saadik korrutavad, et loomade ekspluateerimine ja tapmine on vajalik, normaalne ja loomulik ning nende valu, hirm, kannatused ja surm pole olulised.
Veganid teavad, kui keeruline on olnud selliste mõttemustrite muutmine. Üks asi on oma toidulaual või mujal veganvalikute tegemine. See võib algul keeruline tunduda, aga natuke harjutades tuleb kõik juba automaatselt. Kuid spetsiesistlikust mõtteviisist loobumine on oluliselt raskem töö. Mõtteviisist, et loomad on siin meie heaks ja jaoks. Loomade nägemiseks indiviidide ja mitte mingisuguse ressursi ja omandina tuleb pidevalt pingutada, sest see läheb kõige vastu, mida meile on lapsest saadik pähe taotud. Pealegi ei välista loomade armastamine ja neist hoolimine nende rõhumist. See on osake spetsiesistlikust narratiivist, et osad loomad on nunnud ja teised on meile ressursiks. Aga reeglina pole ka need nunnudeks peetavad loomad inimeste omavoli ja ülemvõimu alt vabad.
Kala ei ole dekoratsioon. Ta pole ka meie toit. Ta on indiviid, ta on isik. Ta tahab elada, olla vaba ja omasoodu toimetada. Meie asi pole temalt tema ainsat elu, tema keha ja tema vabadust röövida.
—
Vegani päevaraamat 