Florian Biesinger usub inimeste hoolivusse ja õiglustundesse

on

Eesti Vegan Seltsi vabatahtliku Florian Biesingeri toitumisteemaliste artiklitega on tuttav pea igaüks, kes on külastanud infoportaali vegan.ee või lugenud ajakirja Vegan. Tema panus tervisliku vegantoitumise tutvustamisel Eestis on olnud hindamatu. Kuid sisimas unistab ta tegelikult päevast, mil saaks teatepulga teistele teadlikele vegantoitumise ekspertidele ja toitumisnõustajatele edasi anda ning keskenduda loomade õiguste eest võitlemisele.

Kui ta üheksa aastat tagasi veganiks hakkas, puudus eesti keeles usaldusväärne teave vegantoitumise kohta. Sellest sündis vajadus ennast harida ja toitumisteemadega kurssi viia ning seda infot ka teistele jagada. “Tahtmine loomade säästmiseks veganiks hakata oli olemas, aga mul oli vaja endale selgeks teha, et veganlus toimib ka toitumisviisina. Asjakohane toitumisalane info peab olema kättesaadav. See on oluline aspekt, et inimesed saaksid ja julgeksid olla veganid,” rõhutab Florian. “Idee oli luua positiivne, tõenduspõhine ja lahendustele keskenduv vegantoitumist käsitlev eestikeelne inforuum.”

Pole kahtlust, et selline inforuum on tänaseks olemas. Vegan.ee põhjalikke toitumisteemalisi tekste soovitavad ja loevad lisaks veganitele endale nii perearstid, toitumisnõustajad, kui ka näiteks vegantoitumise suhtes jätkuvalt skeptiline Tervise Arengu Instituut (TAI).

Vegantoitumine ühiskonna normaalsuseks

Florian on veendunud, et vegantoitumine on lahendus ka olulistele rahva tervise probleemidele: “Veganluse põhirõhk on loomulikult meie suhtel loomadega, kuid sellest võidavad ka inimesed.” Ta toob näite, et Eestis on hinnanguliselt umbes veerand kõigist surmadest (4000 surma aastas) põhjustatud toitumisriskidest, mis on ennekõike seotud taimse toidu ebapiisava tarbimisega. Lisaks on umbes pool kõigist surmadest (7800 surma) põhjustatud ainevahetuse riskiteguritest, millest olulisemad on kõrgenenud vererõhk, veresuhkur ja LDL-kolesterool ning liigne kehakaal.

“Kõigi nimetatud riskitegurite osas on veganitel oluline eelis. Tervisliku vegantoitumise potentsiaal krooniliste haiguste epideemia leevendamiseks on võimas. Selles valguses tahaks uskuda, et millalgi jõuame ka Eestis sinna, et meie rahva tervist edendavad organisatsioonid ei võitle enam vegantoitumise vastu, vaid hakkavad otsima võimalusi, kuidas vegantoitumisele üleminekut ja veganiks jäämist inimeste jaoks võimalikult lihtsaks teha,” avaldab ta lootust.

Florianil on alati olnud huvi numbrite vastu. Matemaatika oli tal koolis üks lemmikõppeaineid ning viis teda omal ajal Tartu Ülikooli majandust õppima. Ka toitumisele läheneb ta matemaatiliselt: “Minu jaoks on toitumine lihtsasti lahendatav mitmete muutujatega ülesanne. Meil on vaja teatud hulga kalorite juures saada küllaldaselt toitaineid ja küsimus on, et kuidas erinevate toiduainetega seda tagada ning kuidas üldsusele seda kommunikeerida nii, et see oleks võimalikult arusaadav ja lihtne.”

Kuigi tema toitumisalased tekstid on vahel niivõrd põhjalikud ja süvitsi minevad, et tavalugeja võib sellest ehmuda, rõhutab ta, et tegelikult üks keskmine vegan ei peagi kõike seda teadma: “Piisab vegan.ee artikli “Taimetoitluse põhitõed” läbilugemisest ja endale selgeks tegemiseks. Vegantoitumise ABC on lihtne.”

florian

Raske vegan olla või mitte olla

Tema enda jaoks on veganlus algusest peale tõepoolest lihtne olnud. Florian tunnistab, et tal pole selle ajal jooksul mitte hetkekski tekkinud igatsust loomse toidu järele. Ta arvab, et põhjuseks on see, et ta pole kunagi toidu osas väga valiv olnud ning veganina hakkas ta lihtsalt uusi asju sööma ja oli sellega rahul. “See pidev jutt, et vegan on raske olla ja vegantoitumine on kuidagi keerulisem, on mõnes mõttes veganite kogemuse kaaperdamine. Mul oleks raske mitte olla vegan. Mind peaks sundima mitte olema vegan,” on Florian veendunud.

Veganluse juures hoiab teda eelkõige õiglustunne ja loomade keeruline olukord: “Meie suhe loomadega on ääretult ebaõiglane. Nad on meie ees täiesti kaitsetud, sest seaduse silmis on loomad õigusteta asjad. Kuigi olen juba aastaid olnud vegan, võin iga hetk ümber mõelda, minna lähimasse poodi, laduda korvi liha, piima ja mune täis. Mitte miski ei kohusta mind seda mitte tegema. Tegelikult ühiskond isegi surub peale, et loomset tarbiksime, see on meie jaoks väga lihtsaks tehtud. Ainus, mis loomi meie eest kaitseb, on meie kestev heasoovlikkus.”

Suurim poolehoid kuulub Florianil abolitsionistlikule loomaõiguste ja veganluse käsitlusele. Abolitsionismi eesmärk on loomadele isikustaatuse ja põhiõiguste tagamine. “Loomadel ei ole seaduse silmis õigusi, sest õigusi saavad omada vaid isikud. Senikaua, kuni loomad on omandiseisuses, ei ole võimalik nende huvisid arvestataval moel kaitsta. Omaniku huvid kaaluvad alati üles omandi huvid. Inimene-loom suhtes täidetakse esmalt inimese kui varaomaniku eesmärgid.” Ta jätkab: “Aga selleks, et loomade olukord muutuks, on vaja põhimõttelist muutust suhtumises loomadesse. Loomad tuleb liigutada asjade hulgast isikute hulka ning neile tuleb tagada õigus mitte olla koheldud omandina, samamoodi nagu inimestel on õigus kaitsele orjuse eest.”

Ta usub, et selle muutuse saavutamiseks on esmajärjekorras oluline veganite hulga suurenemine ühiskonnas: “Meil on palju loomakaitse kampaaniaid, mis tegelevad ühes või teises vormis loomade heaolu parandamisega tööstuses. Kuid sellised kampaaniad ei sea kahtluse alla meie õigust loomi kasutada, vaid õpetavad tarbijaid neid lihtsalt “humaansemalt” kasutama ja tapma. Veganlus võimaldab aga ühekorraga kõigist ekspluateerimise viisidest välja astuda.”

Veganlus tähendabki Floriani jaoks loomaõiguste rakendamist praktikas: “See lähtub tõekspidamisest, et loomadel on vähemasti üks isikuõigus – mitte olla koheldud omandina. Selle õiguse respekteerimine tähendab seda, et meil ei ole õigust loomi ekspluateerida ja tappa. Veganid neid põhimõtteid oma igapäevases käitumises teostatavuse piires ka rakendavad, vältides loomade kasutamist toiduks, riietuseks, meelelahutuseks jne.” Ta loodab, et ühel päeval elame maailmas, kus loomade ärakasutamises osalemine ei ole isikliku valiku küsimus ja isikliku hea tahte avaldus, vaid see oleks ka seaduslikult reguleeritud, et me loomadele nii ei tee.

Ületades lootusetust

Florian ei varja oma pettumust nende veganite osas, kes on veganlusest loobunud: “Sellest on kohutavalt kahju ja see toob jällegi esile, kuivõrd raskes ja kaitsetus olukorras on loomad.” Tema teada ei ole ühtegi teadaolevat terviseprobleemi, millele ei oleks võimalik leida lahendust vegantoitumise raames.

“Omaette probleem on see, et kui mõnel veganil tekib mõni tervisehäda, siis arstil ei pruugi olla teadmisi sellest, kuidas veganluse raames probleemi lahendada. See võib luua olukorra, kus vegan, kellel ei pruugi olla ümber toetavat ja julgustavat kogukonda, võib arsti soovitusel vastu võtta otsuse uuesti loomseid tooteid tarbima hakata.” See on tema silmis sisuliselt diskrimineerimine ehk näide, et arst ei respekteeri vegani veendumusõigust ega paku veendumuse raames lahendusi.

Ta tunnistab, et pole aastate jooksul mitteveganitega suheldes suutnud alati positiivsust säilitada. Negatiivset pinget on tekitanud eelkõige lähedaste, sõprade ja tuttavate konformism ja ükskõiksus loomade olukorra suhtes. “See vägivalla teadvustamine, mida loomadega tehakse ja see, et ollakse jäigalt vana küljes kinni, loob olukorra, kus teisi inimesi võib hakata üsna negatiivses valguses nägema. Kaob lootus inimkonda. See on veganiks olemise juures üks olulisemaid asju, mis tuleks selgeks õppida – kuidas seda vastuolu ületada,” hoiatab Florian.

Kuigi võitlus loomade õiguste nimel pole lihtne, usub ta, et kõigis inimestes on olemas õiglustunne ja hoolivus: “Kõik inimesed tahavad olla head ja teha head ja samas ei taha keegi, et neid ebaõiglaselt koheldaks. Seda tuleb teistega suheldes meeles pidada. See teadmine annab lootust, et meie suhe loomadega muutub.”

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Vegan augustinumbris. Äsja ilmus ajakirja oktoobrinumber, mida saab soetada Selveritest (Partnerkaardiga tasuta!). 

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami