Sotsiaalfoobiatest ja nende ületamisest

Ma olen sügavalt introvertne inimene, lisaks sellele põen sotsiaalärevust. See tähendab, et näost-näkku suhtlemine, eriti võõraste inimestega on minu jaoks paras katsumus. Lisage sinna hulka elamine välismaal ja inglise keeles rääkimine, ning kokku tuleb sellest üks suur sotsiaalselt võimetu hädapätakas. Vähemalt sellisena tunnen tihti ennast ise … Eriti keeruline on minu jaoks small-talk. See tundub siin Inglismaal olevat kõige alus, mille vähemalt algtasemel valdamine on justkui elementaarne viisakus ja milles ma järjepidevalt läbi kukun.

Kuigi ma olen õnnelik, et mul on Facebookis imeline ja toetav Eesti veganite kogukond ja palju sõpru, tänu kellele ei kipu mulle ka Eestist eemal elades üksindus ligi tikkuma, olen pidevalt siiski tundnud, et aeg-ajalt peaks ka veebiavarustest välja piiluma ning rohkem kohaliku elu-oluga tutvuma. Kus ja kuidas aga uute inimestega kohtuda? Loomulikult tuleks üles otsida kohalikud veganid! See teeb tutvumise lihtsamaks, sest on vähemalt üks turvaline ja ühendav teema, millest saab alati rääkida, kui sotsiaalärevus kammistab ja muus osas jutt ei jookse.

Mõte on ju hea, aga aastad Inglismaal möödusid ja seni polnud ma suutnud julgust selleks kokku võtta (kui välja arvata kohalikud eestlastest veganid, kellega on ilmatuma vahva olnud siin kohtuda). Sheffield on aga nii tore linn, et oleks patt seda vaid veebielu peale raisata, nii et eile siis lõpuks tegin selle sammu ära ja ei hüpanud mitte lihtsalt väiksesse suhtluslompi, vaid kohe kärestikku. No hea küll, võibolla mitte kärestikku, aga vähemalt kiiresti voolavasse ojasse. Nimelt sain kokku kohalike aktivistidega ja osalesin nn vegan outreachi üritusel, kus tänaval jagatakse inimestele lendlehti, räägitakse veganlusest ja antakse neile vegantoitu proovida. See tundus lihtsalt ainuke võimalus, kuidas kohalike veganitega tutvuda.

Minust just suur kasu seal polnud, sest võõrastele inimestele tänavale inglise keeles veganlusest rääkimine on siiski veel liiga hirmutav, aga mõned voldikud sain jagatud ja laua juures pisut abistatud ning teised aktivistid olid väga toetavad ja kinnitasid, et juba kohaletulemine on suur asi. Vegan seltsi lauas olen Eestis toimuvatel messidel ju tegelikult ka olnud, nii et päris võõras see tegevus mulle polnud, aga messidel on kuidagi turvalisem, sest seal on teada, et kohale tulnud inimesed on siiski veganlusest huvitatud. Samas midagi hirmsat selles tegelikult polnud, inimesed olid sõbralikud, küsisid küsimusi, proovisid huviga taimseid piimasid ja maitsesid šokolaadikooki.

Usun, et lähen sinna ka edaspidi, lootuses, et ajapikku muutun ehk julgemaks, aga eelkõige seetõttu, et olla osake kohalikust kogukonnast.

Sotsiaalfoobiatest rääkides, siis laupäeval toimus siin üks loomaõiguslaste üritus, kus peeti loenguid ja tehti töötube. Võtsin samuti sellest osa, sest tahtsin näha oma lemmikinimest ja aktivisti Christopher Sebastian Mcjettersi, kelle loengud on alati ääretult huvitavad ja mõtlemapanevad (soovitan neid Youtube’ist vaadata!). Kuidagi juhtus nii, et sattusin koos temaga grupivestlusele, kus kohe talle mainisin, et austan teda väga ja imetlen tema tööd. See tegi talle suurt rõõmu. Aga peale seda sai hirm minust võitu, pea oli äkitselt tühi ja suust tuli korraks veel ainult mingit kokutamist välja. Nii palju siis võimalusest mulle olulise inimesega tutvust teha …

Nii see tavaliselt läheb. Aga võrreldes varasema ajaga, kui iga luhtaläinud suhtlussituatsiooni pärast päevi põdesin, ei viitsi ma praegu seda enam teha, pigem löön käega ja proovin teinekord uuesti või siis ei proovi. Mis seal ikka. Olen sellega juba leppinud, et imelist suhtlejat, kes lennult jutustada oskab, minust kunagi ei saa, aga aeg-ajalt poen siiski oma urust välja ning vahel saan vastutasuks ka mõne toreda tuttava või isegi sõbra, kellel pole selle vastu midagi, et tema kõrval sammub üks vähejutukas, aga see-eest hea kuulamisoskusega tegelane.

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami