Eile nägin statistikaameti uudist sellest, kuidas Eesti inimeste lihatarbimine on taas suurenenud: „Lihatarbimine on Eestis suurenenud. 2018. aastal söödi Eestis 115 000 tonni liha, mis on 11% rohkem kui sellele eelnenud aastal.“ Lisaks jagatakse seal infot, et sealiha tarbivad mu kaaskodumaalased 42,8 kilogrammi aastas, linnuliha 31,2 kilogrammi ja veiseliha 10 kilogrammi. Juunis jagati aga uudist, et suurenenud on Eestis ka muna tarbimine (252 muna elaniku kohta aastas). Kõike seda mõõdetakse muidugi kõletutes tonnides ja kilogrammides, mitte tapetud hingedes, keda on miljoneid.
Kes on siis selle ahnuse ohvrid? Miljonid valu, hirmu ja rõõmu tundvad eriilmelised indiviidid, kelle ainus elu möödub kitsastes ja räpastes tingimustest tööstusfarmi kõledate seinte vahel, keda ekspluateeritakse nende ihu või reproduktiivorganite eritiste pärast ning kellest paljudel lõigatakse kõri läbi sisuliselt beebidena.
Ja ärge tulge mulle jaurama mingist vabapidamisest. Iga kord, kui keegi saab teada, et olen vegan, peavad nad vajalikuks mulle mainida, et ega nemadki palju loomset ei tarbi, ning sellele järgneb jutt loomadest rohelistel aasadel ja vabapidamise kanadest. Aga kust see statistika siis tuleb, kui te kõik muudkui vähe liha tarbite ja sedagi vaid mahedalt ja „vabalt“? Äkki vaataks vahel endale ausalt näkku ja lõpetaks selle ekspluateerimise õigustamise? Vabapidamine, humaanne tapmine ja muu sarnane jura on müüt, millega tootjad tarbijaid enda ebaeetilisi tooteid ostma petavad. Tundevõimelise isiku orjastamine, tema keha ärakasutamine ja tapmine selleks, et meie triviaalseid soove rahuldada, ei ole mingi nipiga väljavabandatav. Nii et lõpetage vabanduste otsimine ja oma osalemine selles vägivallas ja ekspluateerimises!
Ja nagu näha, siis kliimakriisist ja loomatööstuse mõjust keskkonnale on Eesti inimesel ilmselt ka täiesti suva. Las maailm hukkub, peaasi, et minu maitsemeel rahuldatud saab! Eksju?
#rantover
Vegani päevaraamat 