Midagi on siin valesti

Avastasin end mõttelt, et ühiskonnas on lubatud rääkida loomade kannatustest seni, kuni ei mainita veganlust. Ja veganlusest või täpsemini küll vegantoitumisest on lubatud rääkida seni, kuni ei tooda vestlusesse loomade kannatusi. Midagi on sellel pildil valesti.

Mõelge kui paljudele läheb korda kasside ja koerte heaolu või siilikeste, luikede, pääsukeste, karupoegade ja teiste metsloomade heaolu. Ka varjupaikades elavatele farmiloomadele elatakse kaasa. Samuti tahetakse parandada kanade ja sigade elu suurtööstuses. Inimesed on valmis annetama, loomadele hoiukodu pakkuma, allkirju andma ja isegi meeleavaldustel käima. Aga seda kõike vaid seni, kuni mängu ei tooda veganlust.

Kummaline. Tahame loomi aidata, aga vaid seni, kuni ei pea ise muutuma ega oma igapäevaseid harjumusi muutma. Tunneme ohvritele kaasa, aga vaid seni, kuni tegemist pole meie enda valikute ohvritega. Midagi on sellel pildil valesti.

Teistpidi tuntakse justkui huvi veganluse vastu, uuritakse, mida veganid söövad ja küsitakse, miks keegi veganiks on hakatud. Kui mainida, et vegantoitumise abil tahetakse tervist parandada, noogutatakse mõistvalt kaasa. Ka keskkondlikud põhjused on kliimakriisi valguses juba paljudele mõistetavad. Aga seda kõike vaid seni, kuni mängu ei tooda loomade heaolu.

Kummaline. Oleme nõus taimset toitu proovima, aga seda vaid seni, kuni see teeb head meile endale. Midagi on sellel pildil valesti.

Veganluse tuum on loomaõiguslus ehk maailmavaade, et loomad ei kuulu inimestele kasutamiseks ja tapmiseks; äratundmine, et loomad on tundevõimelised indiviidid, kes tahavad nagu meiegi elada oma elu ja omasoodu toimetada. Loomadest hoolimine = veganlus.

Meie kõigi võimuses on seda pilti muuta:

go vegan world
Foto: Go Vegan World

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami