Laisa naise laisad mõtted

Vaatasin, et 2016. aasta juunis, kui blogi oli alles mõne kuu vanune, olen siia kirjutanud 15 postitust. Vau! 2019. aastal olen kuue kuu jooksul hakkama saanud vaid üheksa postitusega. Kuigi see ei tähenda, et ma poleks kirjutamisega tegelenud, olen küll, aga mujale, mis tähendab, et blogi on kuidagi jäänud vaeslapse seisusesse.

Näiteks on hiljuti ilmunud minult paar arvamusrepliiki ERR-is. Üks ilmus jaaniõhtul, teine oli vastukaja Kihnut tüütavate veganite teemale. Postimehes võtsin vaatluse alla aga vegankäsitöö ning Õhtulehes tegin ülevaate vegansõbralikest suveüritustest. Sellegipoolest tundub mulle, et olen laisk ega tee piisavalt … Aga ma ei viitsi sel teemal praegu heietama hakata.

Vahepeal käisin korraks Eestis. Kiirete asjaajamiste kõrvalt jõudsin õnneks ka toredaid kohata. Näiteks siin on üks tore Anett, kes blogiauhindade jagamisel sai just tunnustatud.

Jõudsin lõpuks paljukiidetud Sushi Plazasse. Nende vegansushid on tõesti kiitust väärt!

Toormoori uues asukohas Sulevimäel polnud ma ka varem käinud. No on alles atmosfäär sellel kohal!

Tartus põikasin paaril korral GenGööki, kus veendusin taas, et südamega tehtud toit on ikka kõige maitsvam.

Aparaaditehasest avastasin raamatusõbra romantika.

Proovisin Raamatuvahetust ja sain kahe tasuta raamatu võrra rikkamaks. Ingliskeelseid raamatuid oli seal lihtsam sirvida, sest eestikeelsete valik on ikka juba tohutu.

Koduse remondi vallas on uudiseid niipalju, et saime lõpuks raamaturiiuli paika. Oh seda ilu ja imetlust! Ja kaste lahtipakkides selgus, et ma polegi tervet toatäit raamatuid veel Inglismaal kokku ostnud.

Kuigi pean tunnistama, et ka kodust eemal olles sigines neid märkamatult juurde …

Inglismaal hetkel väga suve nautida ei saa, sest ilmad on külmad ja pidevalt sajab, nii et lisan siia pildi maikuust, kui korraks päikest jagati.

img_2304.jpg

Jälgi blogi Facebookis

Või kiika Instagrami