Eile käisin ühel üritusel, kus olid koos inimesed, kes teadlikult tegelevad pideva enesearengu ja sisekaemusega, et lihtsustatult öeldes olla paremad nii end kui ka teiste vastu. Seal tutvustati mõnda neist ka lähemalt. Mulle jäi meelde ühe esineja öeldud lause, mis kõlas umbes niimoodi: “Ärge arvake, et nad on nüüd pühakud valmis.” Sellele järgnes selgitus, kuidas soov enesearenguga tegeleda ja soov paremaks inimeseks saada ei tähenda, et see sõrmenipsuga juhtuks ning et neile sellise täiuslikuks olemise eelduse pealepanek pole just eriti mõistlik.
Seda kuulates noogutasin, sest jutt oli tuttav. Veganitele pannakse tihti sarnased ootused peale. Kui me loomade tapmist ja ekspluateerimist ei poolda, siis peame olema veel sellised ja tollised ja kolmandad ja neljandad. Kui me pole täiuslikud ega vasta teiste nägemusele ideaalsest veganist, siis on iga meie pingutus vägivallatuma maailma nimel justkui mõttetu.
Aga kas samad ootused on peal inimestel, kes ei poolda teiste inimeste tapmist ja ekspluateerimist? Suurem osa inimesi maailmas ei taha kedagi tappa, ometi pole nende peal ootusi olla täiuslikud. Keegi ei ütle neile, et kuule, tore, et sa inimesi ei tapa, aga noh samas suht mõttetu, sest sa sõid eile rämstoitu ja tegelt see plastpudelis ostetud šampoon nullib ära selle, et sa oma elus kedagi tapnud pole ja üldsegi, ükspäev sa vihastasid, aga niimoodi agressiivsena sa ikka ei saa ju tapmise vastu olla ja kuidas sa tapmisest hoidujana üldse autoga sõita saad, kui liikluses igal aastal hukkub palju inimesi ja need tapmise mittepooldajad näevad nii kahvatud välja, sellise välimusega ikka ei saa tapmise vastu seista ja ma saan aru, et sa ise oled tapmise vastu, aga lõpeta selle teistele pealesurumine ja eriti ei tohiks tapmise vastasusest lastele rääkida, kui nad suureks saavad, siis las nad ise otsustavad, kas tahavad tapmist pooldada või mitte.
Kõlaks ju absurdsena? Aga miks siis veganitele selliste etteheidete tegemine tundub ok?
Veganitena lihtsalt laiendame soovi mitte tappa inimestelt ka teistele loomadele. Aga kui inimeste mittetapmine on normaalne, siis loomade mittetapmisega kaasneb millegipärast automaatselt kohustus tõestada, et me oleme ikka piisavalt plekitud, õilsad ja õndsad. Peame olema pühakud, sest ainult siis on meil õigus tapmist mitte toetada.
See ei tähenda, et me ei võiks ega peaks ka veganitena ennast arendama, püüdlema paremate (tarbimis)valikute poole, olema paremad nii teiste kui ka enda vastu jne. Aga veganlus on oma sisult lihtne – see on loomade kui tundevõimeliste olendite tapmise ja ekspluateerimise vastane liikumine. Selleks, et olla tapmise ja ekspluateerimise vastu, ei pea sa täitma ühtegi lisatingimust, sa ei pea vastama ühelegi ootusele, sa ei pea olema mingisuguse kindla välimusega, sa ei pea olema täiusliku tervisega ega eeskujuliku iseloomuga, sa ei pea olema pühak. Tapmise vastu saavad ja peavadki olema kõik inimesed, mitte pjedestaalile tõstetud pühakud.
Nii et põrgata see õndsuseoreool mõne ilkuja poole tagasi ja ole edasi ebatäiuslik inimene, kes lisaks inimeste tapmisele ja ekspluateerimisele ei poolda ka teiste tundevõimeliste olendite tapmist ja ekspluateerimist.
Vegani päevaraamat 