Väikesed rõõmud

Eile ja üleeile käisin Sheffieldi ülikoolis konverentsil “Animal Remains”.  Sain jälle natuke targemaks ja kogusin häid mõtteid. Kuigi minu puhul kehtib küll see ütlus, et mida rohkem teada saan, seda rumalamana ennast tunnen, sest avastan üha enam asju, millest ma midagi ei tea, aga mis tunduvad nii olulised ja põnevad. Ja nii suureneb pidevalt see raamatute, teooriate, loengute jne hulk, mille kohta tahaks rohkem uurida, lugeda, vaadata.

See polnud otseselt veganluse ega loomaõiguste konverents, aga ka neid teemasid käis sealt läbi, ja tegi ikka rõõmu küll, kui üks keskealine meesprofessor lausus, et restoranis einestades võiks ikka veganluse teemaks võtta, et inimeste teadlikkust suurendada; või kui teine esineja kiitis Extinction Rebellioni tegevust; või kolmas mainis peale loengut, et on abolitsionistlik vegan. Ja kohvilauas olid ainult taimne piim ning vegansnäkid! (Lõunalauas kahjuks tuvastasin siiski ka mingid piimaga köögiviljapallikesed 😦 )

Koju tulles ootas mind eile üks pakike. Olin seda pikkisilmi oodanud, sest seal sees oli imeilus punane puulehtedest rahakott, mis mul juba aastaid tagasi ühel veganmessil silma jäi. Aitäh, Vesh, selle südamliku kingituse eest! See on nii tänuväärne, et Eestist saab ka juba tasapisi eetiliselt toodetud veganjalatseid ja -kotte osta.

Ja aitäh nende ilusate sõnade eest, mis pisara silma tõid!

“Suurim tragöödia pole mitte halbade inimeste julmus ja rõhumine, vaid heade inimeste vaikimine sel teemal.”

See teeb tõesti südame alt soojaks, et minu tegevust märgatakse. Kuigi ma ei pea ju seda blogi ega ole aktivist koha üldse mitte seepärast, et mingisugust tunnustust või kiitust saada. Ausalt öeldes tunnen üha enam, et see on nii stressirikas ja tänamatu töö, et ma parema meelega kustutaksin oma Facebooki konto, lõpetaksin blogimise, ei tegutseks enam Eesti Vegan Seltsis ja veedaksin oma päevad diivanil keras raamatuid lugedes ja Sheffieldi kaunist loodust avastades ning teeksin mingit täiesti suvalist muud tööd. Aga ma ju reedaksin niimoodi need, kellel pole võimalust valida, need kes on juba sündides ahelatesse ja vägivaldsesse surma määratud. Eestis on veel nii vähe aktiivsemaid veganeid ja loomaõiguslasi, et igaüks on arvel ja see on suur kaotus, kui mõni neist mingil põhjusel enam ei saa/taha tegutseda.

Siit ka üleskutse – kes vähegi jaksab, saab ja julgeb, siis leidke võimalus õigluse eest ja vägivalla vastu seismiseks. See ei pea üldse olema midagi suurt, iga väike panus loeb. Eeskujud, juhid, influencer’id, organisatsioonid jne pole tegelikult üldse nii olulised ega vajalikud. Sinu enda panus on kõige väärtuslikum, sest oma lähikonnas oled just sina kellelegi hindamatu eeskuju, kes heade mõtete ja tegudega saab paljugi muuta.

1158571-David-Deida-Quote-Your-every-act-can-open-hearts-and-minds

Jälgi blogi Facebookis