Rõõmutu ja kole

Ma ei teagi, kuidas seda postitust alustada või tegelikult ei tea ma isegi, millest täpselt rääkida tahan. Ühesõnaga, tunnen viimasel ajal, et olen rõõmutu ja kole. Tegelikult on see “viimane” aeg kestnud juba ilmselt ligi aasta. Noh, masenduses olin juba enne, sest ma olengi masendusse kalduv inimene, aga nüüd olen saavutanud mingisuguse apaatsuse uue taseme, mida vallutab üks pidev käega löömise tunne …

Kohati on see kindlasti seotud mitmekordsete kolimistega selle aasta jooksul. Mul on toimimiseks vaja stabiilsust. Kastide otsas elamine, muutused ja ootusärevus jne lööb mu vaimse tasakaalu sassi ja siis muutun ka füüsiliselt enda suhtes hoolimatuks (veedan liiga palju aega internetis, magan vähe, liigun veel vähem, toitun halvasti jne). Ometi on lõppkokkuvõttes ju kõik hästi – minu kõrval on toetav kaaslane, elame imelises linnas, kus on palju kaunist loodust, meil on oma väike majake, ja isegi mingi kogukonna oleme leidnud, kuigi kohalikke sõpru veel mitte.

Ja siis avastan end ühtäkki mõttelt, et elus polegi nagu midagi, mis päriselt rõõmustaks. Tegeledes pidevalt aktivismiga, veganteemadega ja ka muude sotsiaalse õigluse teemadega, mis enamasti on tõsised, olen ära unustanud, kuidas lihtsalt lõbutseda. Kui sinna hulka veel muud kohustused ja elumured lisada, pluss melanhoolsusesse kalduv isiksusetüüp, siis jääbki alles vaid üks rõõmutu tegelane. No palju õnne mulle!

Ja loomulikult järgnevad sellele süümepiinad, et ma ei tohi ju olla selline masekott, sest pean olema lõbus, viisakas, eksimatu eeskuju, sest muidu ei veena ma kedagi veganiks hakkama. Järgmisel hetkel aga vihastan selle mõtte peale, sest mis mõttes on inimesi vaja “meelitada” olema õiglane ja hooliv? See on ju fucked up?! Selleks, et sina hooliksid vägivallaohvritest, pean mina olema fun? Aga kahjuks inimpsühholoogia tõesti toimib veidratel viisidel.

must

Ja siis ma vaatan oma üha kasvavat pekikihti kõhul, oma siniseid silmaaluseid ja väsinud keha, tüdinud juukseid ning tunnen, et ka selles osas vean veganliikumist alt. Sest veganid peavad olema ju alati elu parimas vormis, särava nahaga, me ei tohi iial haigestuda jne. Eksju? Ma pole suutnud endast fotosidki teha viimasel ajal, sest pole rahul selle tegelasega, kes mulle vastu vaatab…

Ja siis saan aru, et see on järjekordne rumalus, sest esiteks ei pea ma loomade aitamiseks mingitele füüsilistele standarditele vastama. Teiseks on see lihtsalt privilegeeritud inimese ving, sest mu välimusel pole mitte midagi viga ja see 2-3 lisakilo ei muuda fakti, et kannan endiselt S-suuruses riideid. Kolmandaks ma ei saa aru, kust see hädaldamine üldse tuleb, sest mu välimus pole mulle kunagi eriliselt korda läinud, st ma olen alati olnud selles osas iseendaga rahul.

Ja siis need lõputud süümepiinad! Et ma ei tee piisavalt hästi, et ma ei tee piisavalt palju. Kuigi suurem osa mu ajast läheb veganluse edendamise peale, mõtlen ma pidevalt, et seda kõike on ikkagi liiga vähe. Ometi ma ju tean, et vastutus miljardite loomade aitamiseks ei lasu vaid minul, see on ja peab olema kollektiivne panus.

Ja siis ma lähen poodi, ostan järjekordse krõpsupaki ja tõestan kuidas veganid toituvad ebatervislikult. Sest nii see ju käib, ühe vegani masenduses tehtud valik tähendab, et loomade õiguste eest võitlemine on mõttetu ja vegantoitumine ei toimi. Eksju?

Ja kui ma nüüd täielikult oma jutuga, teid veganlusest eemale ei suutnud peletada, siis praegu on kanade jaoks üks aasta kurvemaid aegu. Nii et see on hea hetk kaastunne sisse lülitada, hakata uurima veganluse tagamaade kohta ning alustada kasvõi sellest, et jätad munad ostmata ja veedad pühad muud moodi. Munatööstuse kohta saab lähemalt lugeda näiteks siit.

Jälgi blogi Facebookis