Unistustest ja nende täitumisest

Kui ma oli laps, siis mulle meeldis väga-väga unistada. Võiks öelda, et lausa elasingi igal võimalusel unistuste maailmas, et pääseda mitte just kõige toredamast reaalsusest, mis mind tol ajal ümbritses. Nüüd ma enam ei unista. Või noh, nii pole ka päris õige öelda, eks igaüks ikka unistab, aga unistustel lihtsalt pole minu elus enam nii suurt rolli ning ma ei jää ühegi unistuse külge klammerduma. Igasugused muutused on minu jaoks rasked ning ma ei taha pettuda, kui midagi, mida väga olen lootnud, ei saa tõeks. Seepärast suhtun unistamisse teatava ettevaatusega.

Aga olen vahel taibanud üllatusega, et nii mõnigi kunagine unistus ja soov on märkamatult teoks saanud. Ma ei ole teadlikult nende suunas liikunud, lihtsalt tagantjärele tuleb meelde, et „oot, sellest ma ju kunagi unistasin!“.

Lapsena oli mu lemmikõppeaine inglise keel. Õpetasin inglise keelt kodus oma nukkudele ja koostasin ise inglise keele õpikuid. Mu suur-suur unistus oli kunagi Inglismaale reisida. Kui ma esimest korda Inglismaale kolisin, olin selle aga juba unustanud. Ühel hetkel hoopis mu õde tuletas mulle meelde, et kuule, Inglimaale minek oli ju su suur unistus. Tookord oli samas kultuurišokk tugev, kui selgus, et tegelik Inglismaa on midagi muud kui BBC ajaloolistest seriaalidest nähtud Inglismaa. Kui keegi on lugenud J. K Rowlingu raamatut „Ootamatu võimalus“, siis see on hoopis lähemale tõele. Pettumus oli nii suur, et Eestisse tagasi tulles lubasin, et ei lähe enam kunagi Inglismaale. Aga, jah, elul olid teised plaanid ja siin ma siis jälle olen. Tasapisi on Inglismaa ka meeldima hakanud.

ootamatu võimalus.jpg

Teismelisena (ja ka mitmeid aastaid hiljem) oli mu elu suurimaks armastuseks teater. Ma teadsin juba 16-aastaselt, et tahan Tartu Ülikooli minna teatriteadust õppima ja teatrikriitikuks saada. Peale keskkooli lõppu kandideerisingi vaid sellele erialale. Mul ei olnud mingisugust varuplaani. Ma ei mäleta, mida ma mõtlesin, et mis siis saab, kui ma sinna sisse ei saa või mida ma oleksin siis tegema hakanud. Mu lõpueksamite tulemused olid head, aga mitte suurepärased, nii et sissesaamine polnud sugugi nii kindel. Aga sisse ma sain ning lõpuks jõudsin doktorantuuri välja. Ka teatrikriitikuna tegutsesin mingil ajal. Selgus, et mul oli sellele annet ja ma olin selles tõesti väga hea. Kui oleksin edasi pingutanud, töötaksin praegu võibolla juba ülikoolis õppejõuna. Aga elul olid jälle muud plaanid. Selgus, et ka kõige suuremad unistused võivad muutuda ja et ka kõige suuremad armastused ei jää püsima. Kuid sellegipoolest on see üks näide ühe suure unistuse täitumisest. See on siiski üks neist unistustest, mille kallal tuli tööd teha ja mis ei juhtunud kuidagi niisama.

teater

Teine suur unistus teismelisena oli romantiline armastus. Printsist valgel hobusel ei unistanud, härra Darcy´st aga küll. Hmm, kuigi „Uhkuses ja eelarvamuses“ võis ta ju vabalt hobusega kapata … Raamatut ma sel ajal polnud lugenud. Minu ettekujutus härra Darcy´st tekkis Colin Firthi kehastuses. Esimene kohtumine temaga toimus BBC seriaali vahendusel ja teine kohtumine filmis „Bridget Jones´i päevik“. See film meeldis mulle nii väga, et käisin seda kinos vist neli korda vaatamas. Mäletan, et tegin koolist poppi, et saaksin minna päevasele seansile, mis oli odavam. Oh seda noorust! Kui ma oma mehega tutvusin, olin härra Darcy juba unustanud, kuid aastaid hiljem tabasin end üllatusega mõttelt, et just härra Darcy´ga ma olengi abiellunud. Sest selline ta on – pikk, tumedapäine, tõsimeelne ja tugeva moraalitunnetusega mees, kellega oleme võrdsed partnerid. Novot siis, muudkui unistad ja ei märkagi, kui unistus on täitunud!

darcy
Härra Darcy´ga kohtusin lõpuks eelmisel talvel Bath´is Jane Austeni muuseumis.

Veel fännasin hilisteismelisena seriaali „Seks ja linn“. Carrie oli mu tõeline iidol! Tahtsin samasugust lahedat vabameelset elu. Eriti tahtsin aga samamoodi kolumneid kirjutada. Ja umbes aasta tagasi sain aru, et seda ma ju teengi – pean blogi ning kirjutan pidevalt artikleid erinevatesse ajalehtedesse ja ajakirjadesse. Teemad on muidugi kaugel sellest, millest Carrie kirjutas ja mu eluviis pole ligilähedanegi Carrie elule, aga see polegi oluline. Jällegi oli märkamatult üks unistus teoks saanud.

Carrie-carrie-bradshaw-12928069-2250-1500-1024x683

Raamatusõbrana olen alati unistanud raamatupoes või raamatukogus töötamisest. Töötasin vahepeal ülikoolis õppekorralduse spetsialistina, kus minu hallata oli ka väikene õppetooli raamatukogu. Ühe esimese asjana lõin sealses raamatukogus korra majja, sorteerisin raamatuid, sisestasin neid infosüsteemi jne. Aga kuna mu põhitöö seisnes ikkagi milleski muus, siis ma ei teadvustanud seda endale. Alles tagantjärele sain aru, et ma ju tegelikult saingi peaaegu et raamatukogus töötada.  See unistus pole samas kuhugi kadunud. Kui vaid saaks, töötaks praegugi raamatukogus või raamatupoes.

Neid juhtumeid, kus avastan ennast mõttelt, et nii mõnigi unistus on märkamatult teoks saanud, on veel ja veel. Nii et võib küll julgelt unistada, aga samas ei pea neisse klammerduma, sest kui aeg on küps, küll nad siis ka teoks saavad.

Jälgi blogi Facebookis

One Comment

Kommenteerimine on suletud.