Tööotsingud

Püüdsin jõulumuusikat kuulata, aga ma ei ole selleks veel valmis. Aknast välja vaadates laiutab roheline muru. Tegelen praegu tööotsimisega ja sellega kaasneva põdemisega. Noh, ikka see hirm, et äkki ei leiagi midagi …

Sheffield

Olen viimased kolm aastat tänu abikaasa heale palgale saanud pühenduda veganaktivismile ja vabatahtlikule tööle Eesti Vegan Seltsis. Aga seoses uude linna kolimisega on olukord muutunud ning ka mul tuleb palgatöö leida, et me sissetulekutes ei kaotaks. Ma usun, et vahelduseks on see hea, kuigi loodan, et saan õhtuti ja nädalavahetuseti ikkagi vabatahtliku tööga edasi tegeleda ning veganluse arengusse jätkuvalt panustada.

Olen tähele pannud, et aktivismi ja vabatahtliku tööga on mul tekkinud mingi kummaline valehäbi. Uute inimestega tutvudes kohe küsitakse, et millega sa tegeled. Olen olnud kimbatuses ja tavaliselt vastanud lihtsalt, et hetkel alles otsin tööd. Ja kuigi ma ju tean, et ma pole nende kolme aasta jooksul teinud vähem tööd kui teised, ja ainus vahe on selles, et ma pole palka saanud, siis tunnen ikkagi, et see pole nagu täieõiguslik töö … Või õigemini tajun, et see pole ühiskonna silmis töö. Pigem on vabatahtlik töö asi, mida tehakse teiste tööde kõrvalt paar tundi nädalas, aga olukord, et keegi ongi ennast vabatahtlikule tööle pühendanud, on paljudele ennekuulmatu. No ja teine asi on see, et tiitlid „loomaõiguslane“ või „veganaktivist“ on juba iseenesest niivõrd laetud terminid, et ma lihtsalt ei taha suvalise inimesega small-talk´ides seda teemaks võtta, teades et see võib neis kaasa tuua mingi automaatse kaitsereaktsiooni. Kuigi tegelikult ma ju tean, et see, mida teen on oluline ja väärtuslik, aga olematu enesekindlus paneb jälle kõiges kahtlema. Nii palju siis hard-core veganist, kes kõva häälega kõigile veganlust peale surub ja sellest igal võimalikul hetkel rääkida tahab …

hea vegan

 

Seoses tööotsimisega olen tobedas olukorras nagu immigrandid tihti ongi – lihttöö saamiseks üleharitud, teistsuguse töö otsimiseks aga ei jätku enesekindlust. See tähendab, et ma ei ole kindel, et mu inglise keele oskus suhtlustasandil on piisavalt hea, et teha tööd, mis nõuaks palju rääkimist. Ja seda ütleb inimene, kes loeb aastas 70+ ingliskeelset raamatut, sh akadeemilisi tekste… Aga mul on eesti keeleski suulise eneseväljendusega probleeme, nii et mul on raske ennast veenda, et saaksin inglise keeles sellega hakkama. Võibolla saaksin, aga mul pole julgust ega jaksu proovida.

Unistuste töö oleks raamatukogus või raamatupoes töötamine, aga need on mõlemad väljasurevad ametid, millele pakkumisi lihtsalt pole.

Nii et lahendus on ikkagi lihttöö. Olen ka varem töötanud erinevates laohoonetes ja vabrikutes. Mul pole sellise töö vastu iseenesest midagi. Lõpuks oleneb kõik ikkagi konkreetsest ettevõttest ja sellest, kas õhkkond on töötajaid toetav. Aga, jah, lihttöö saamisel on haridus Inglismaal takistuseks, sellega on mul juba varasem kogemus. Kui CV-l on kirjas ülikooliharidus, siis tööpakkuja heidab selle koheselt kõrvale. Seega olen oma hariduse CV-lt ära jätnud ja ka töökogemust n-ö madalamaks teinud, et oleks mingigi lootus lihttöö leidmiseks.

Eile käisin juba mingi laotöö intervjuul. Või õigupoolest see polnudki intervjuu, vaid test, kus tehti kindlaks, kas kandidaadid on piisavalt oskuslikud. Kurbnaljakas oli seal istuda ja lahendada tekstiülesandeid stiilis „kui karbis on 25 kinga ja üks tööline sealt 6 kinga ära võtab, siis palju kingi karpi alles jääb?“ … Selle töö oleksin ma muidugi saanud, aga ütlesin ära, sest see laohoone asus liiga kaugel ja oleks eeldanud päevas üle kolme tunni sõitmist.

Eks siis tuleb CV-sid lihtsalt edasi saata ja loota, et lõpuks midagi ikkagi leian. Aga tööotsimisega seotud stressi tahaks küll juba seljataha jätta.

Sheffield

Jälgi blogi Facebookis