Suvel ilmus ajakirjas Vegan minuga intervjuu. Jagan siin selle kärpimata versiooni. Küsijaks oli Therese-Liise blogist Metsik Aed.

NB! Ajakirja Vegan ilmunud numbreid saab veebis tasuta lugeda, kui ennast siin registreerida.

Loobusid lihast juba ajal, mil ainukeseks veganlusega seotud veebileheks oli legendaarne veg.ee-foorum. Kuidas sai sinust loomaõiguslane ja vegan?

Vegan olen olnud kaheksa aastat. Liha söömisest loobusin juba viis aastat enne seda. Lihast loobumise põhjuseks oli soov elada võimalikult vägivallatut elu. Kuna liha saamiseks tuleb keegi tappa, siis oli loogiline, et vägivallatuse alla see ei mahutu. See oli lihtne otsus, mille võtsime abikaasaga ühiselt vastu ja mida me ei ole iial kahetsenud. Küll aga kahetseme, et  kohe veganluseni ei jõudnud. Tol ajal ei olnud Eestis info veganluse kohta veel levinud, nii et meil polnud aimugi, mida tegelikult loomatööstus ja loomade kasutamine endast kujutavad. Arvasime, et kui me loomade laipu ei söö, siis olemegi teinud eetilise valiku. Tõde on sellest loomulikult kaugel. Kui loomakasvatuse varjuküljedega tuttavamaks saime, siis tuli ka otsus veganiks hakata lihtsalt.

Ma olen küll Tartus üles kasvanud, aga kõik lapsepõlve suved veetsin maal. Nii et selline linnalaps ma pole, kes loomi poleks näinud. Väiketalu elu-olu oli vägagi tuttav. Ja kuigi intensiivfarmides toimuv on hullem, olen tänaseks mõistnud, et loomade “humaanne” kasutamine on müüt.  Indiviidi keha ärakasutamine, tema vangistamine ja tema elu röövimine ei saa iial olla humaanne, ammugi õiglane. Aga just õigluse poolt ja ebaõigluse vastu veganlus seisabki.

Millised loomaõigusluse suunad on sulle kõige hingelähedasemad? Miks?

Pean oluliseks tugeva vegansõnumi edastamist, see tähendab, et ma ei poolda lihavähendamise promomist või muinasjutte “humaansest” loomade kohtlemisest. See ei tähenda, et ma igale mitteveganile igal võimalusel loengut peaksin. See ei tähenda ka, et ma eeldaks, et kõik inimesed hakkavad üleöö veganiteks. On mõistetav, et kõigil ei tule see nii lihtsalt. Kui see võtab kauem aega, siis võtab, peaasi et veganlus kui eesmärk oleks silme ees. Aga mina aktivistina ei saa edastada sõnumeid, mis on vastuolus mu enda vaadetega ehk veendumusega, et loomad on indiviidid, kellel on õigus elule. Eeskujuks on selles osas näiteks “Go Vegan World’i” kampaania looja Sandra Higgins’i tegevus ning psühholoog Casey Taft’i tekstid ja loengud.

Kui rääkida klassikalisest loomaõiguste filosoofiast, siis on mulle hingelähedased nii Tom Regan’i loomaõiguste teooria kui ka Gary L. Francione’i abolitsionismiteooria. Mõlemad nad rõhutavad vajadust tagada loomadele teatud põhiõigused. Oluliseks sammuks selleni jõudmisel on aga võimalikult suur veganite arv ehk palju inimesi, kelle ühisesooviks on tagada õiglus kõikidele loomadele.

Samuti pean väga oluliseks veganfeministlikke vaateid ning pro-intersektsionaalset lähenemist veganlusele. Need teooriad räägivad erinevate rõhumisvormide vahelistest ühenduslülidest ning inim- ja loomaõiguste seostest. Hindan siinkohal paljude aktivistide ja teoreetikute töid tänu kellele on silmad erinevate rõhumisvormide suhtes ikka palju avanenud. Lemmikute hulka kuuluvad näiteks Carol J. Adams, Lisa Kemmerer, A. Breeze Harper, Aph ja Syl Ko, Julia Feliz ning Christopher-Sebastian Mcjetters.

Oled õppinud kultuuriteadusi. Kas ja kuidas see mõjutas sinu teekonda aktivismini?

Täpsemalt oli minu erialaks teatriteadus. Tegutsesin mingil ajal ka teatrikriitikuna. Teatrikriitikust loomaõiguslaseks. Olen muiates mõelnud, et oskan ikka valida ühiskonnas vähehinnatud ja paljuvihatud ameteid. Õpingud andsid kaasa hea analüüsioskuse, kriitikameele, kirjutamiskogemuse, laialdased teadmised ühiskonnast ja kultuurist – seda kõike olen saanud ka oma aktivismis kasutada. Kuigi kultuuriuuringutel on ühiskonnas oluline koht, tundsin mingil hetkel üha tugevamalt, et pean tegema midagi, millest oleks n-ö rohkem kasu. Veganaktivisti ja loomaõiguslusena saan selles osas palju ära teha.

Kirjutad blogi „Vegani päevaraamat“. Kuidas see idee sündis?

Blogi sündis seetõttu, et eesti keeles ei olnud lihtsalt piisavalt infot veganluse eetika ja loomaõiguste kohta. Tundsin sellest puudust. Ja mingil hetkel sain aru, et ju siis tuleb see ikka ise ära teha. Tagantjärele vaadates oli see hea mõte. Lugejaid jagub, mis tähendab, et huvi nende teemade vastu on olemas. Üllatuslikult olen ka mitteveganitelt saanud palju positiivset tagasisidet. Olen tänulik kõigile lugejatele!

Elad juba mitmendat aastat Suurbritannias. Kuidas võrdled vegankultuuri Eestis ja Inglismaal?

Sõna vegan loodigi Inglismaal 1944. aastal. Seega on siinse veganliikumise, aga ka loomaõiguste liikumise taga pikk ja põnev ajalugu. Kuna veganlus pole siin mingi uudne ja tundmatu asi, siis lihtsam ongi eelkõige ühiskondliku suhtumise osas. Siinne multikultuurne ühiskond tähendab ka seda, et igasuguste erinevuste suhtes ollakse arvestavamad.  Näiteks riiklikes toitumissoovitustes on vegantoitumine sobilikuks tunnistatud igas eas inimestele. Vegetaarlastele sobilikku toitu pakutakse absoluutselt kõigis avalikes asutustes: koolis, lasteaias, haiglas jne. Samuti on vegantoit üha kättesaadavamaks muutunud. Toitude ja toodete kättesaadavuse osas kauplustes ja restoranides ei jää Eesti aga Inglismaast kuidagi maha.

Suurbritannias on suund üha tugevama vegansõnumi levitamise suunas. Veganlusest julgetakse rääkida just läbi loomaõiguste aspekti ja seda ei tee mitte ainult erinevad organisatsioonid, vaid loomade ekspluateerimise problemaatikat analüüsivad tihti ka suured ja tuntud päevalehed. Nagu mujal maailmas, levib ka Eestis veganlus hoogsalt ja tänu pühendunud aktivistidele on nii loomaõiguste küsimused kui ka veganlus üha rohkem pildis. Kuid olen märganud, et tugeva vegansõnumi levitamise osas ollakse Eestis veel pigem kahtleval seisukohal. Inglismaa näitel võin kinnitada, et karta ei ole midagi. Enne ei muutu loomade jaoks midagi, kui me ei julge pidevalt ja avalikult nendest asjadest rääkima hakata.

Kas oled kunagi oma vaadete ja toiduvalikute pärast sattunud diskrimineerimise ohvriks?

Internetist tuleb kiuslikke kommentaare ikka ette, aga aastate jooksul olen õppinud nendega toime tulema ning vajadusel neile kannatlikult vastama. Kuigi aeg-ajalt paneb mind mõningate kommentaaride õelus siiralt imestama, püüan meeles pidada, et selliste kommentaaride taga on harva kurjus, pigem hoopis vähene teadlikus või hirm tundmatuse ees. Igapäevaelus pole väga keerulisi olukordi seoses veganlusega õnneks veel ette tulnud.

Kuulud Eesti Vegan Seltsi juhatusse ja oled arvatavasti kõige põhjalikuma eestikeelse veganlusega seotud seltsi loodud veebilehe vegan.ee toimetaja. Kuidas sa sinna sattusid? Kuidas see  infoportaal alguse sai?

Olen vegan seltsi juhatuses olnud nüüdseks mitu aastat. Seltsi üks asutajatest, Minna, kutsus mind mingil hetkel juhatusse. Sellega sai käsi n-ö kuradile antud. Kuna veganaktivism on nii minu kui ka minu abikaasa jaoks oluline, olen tänu tema toetusele saanud mitu aastat vabatahtlikuna ennast seltsi tööle pühendada. Lihtne selline pea täiskohaga tasustamata töö pole ning vähemalt kord aastas tekib mõte, et äkki oleks aeg millegi muuga tegeleda, aga südametunnistus ei luba veel aktivismile selga pöörata. Kuigi selts on iga aastaga üha professionaalsem, tunnen ma, et pelgalt vabatahtliku aktivismi najal MTÜ jätkusuutlikuna ei püsi. Seltsi sissetulekud sõltuvad peamiselt annetustest, seega kelle jaoks on vähegi oluline, et Eestis oleks üks veganlust levitav ja veganite huvide eest seisev professionaalne organisatsioon, on oodatud meie tegevust toetama.

Vegan.ee sündis mitme inimese vabatahtliku töö tulemusena, ka mina andsin selleks oma panuse. Miks see loodi? Sel lihtsal põhjusel, et eesti keeles puudus igasugune info veganluse ja vegantoitumise kohta. Praegu tegelen peaasjalikult sealse blogi toimetamisega. Suure ja olulise töö on seal ära teinud mu abikaasa Florian, kes on vegan.ee põhjalike toitumistekstide autor.

Oled mitme vegangrupi administraator. Kuidas sündisid need populaarsed Eesti vegangrupid ?

“Eesti veganite” grupi loomise juures ma ei olnud, liitusin grupiga, kui seal oli umbes 150 liiget. “Jah, see on vegan!” grupp sündis minu mäletamist mööda Vegan Restoran V omanike Miku ja Loore ideest. Nad mõistsid, et veganluse levitamiseks ja vegantoiduga seotud müütide kummutamiseks on oluline toidupiltide ja retseptide jagamine. Toidupildid inimestele tõesti meeldivad ja nüüdseks on tegemist ühe suurima eestikeelse grupiga Facebookis. Müüdid igavast ja maitsetust vegantoidust on samuti edukalt ümber lükatud.

Gruppide administraatoriks sain tänu sellele, et hakkasin Facebookis üha aktiivsemalt veganluse teemal sõna võtma. Veebipõhine aktivism sobib mulle kui introverdile ja sotsiaalse ärevuse all kannatajale kõige paremini. Ka kirjutamine sobib mulle paremini kui verbaalne väljendusviis. Näost näkku suhtluses jään pigem kuulaja rolli. Selles mõttes on sotsiaalmeedia platvormid tänuväärsed, sest aktivismiga saavad tegeleda ka need, kes muul juhul sellest kõrvale jääksid. Ja välismaal elades on see muidugi ainus võimalus eesti veganite kogukonnaga sidet hoida.

Sinu instagrami konto on @irx_vegan_booklover ning raamatute lugemine on ilmselgelt üks sinu lemmiktegevustest. Mis on su lemmikraamatud? Milline/ millised viimati loetud raamatutest sulle kõige sügavama mulje jätsid?

Raamatud ja lugemine on veganaktivismi kõrval mu teine kirg. Võiks isegi öelda, et tänu raamatutele saigi minust aktivist. Alles siis, kui hakkasin süvenenumalt uurima veganluse eetikat ja erinevaid loomaõiguste teooriaid, mõistsin, et pelgalt tarbimis- ja toitumisharjumuste muutmisest ei piisa, et saavutada loomade jaoks õiglust. Kuigi olen juba hea hulga kirjandust loomaõiguste ja veganluse teemal lugenud, tunnen ma, et ei tea ikka veel mitte midagi ja õppida on endiselt palju-palju. See on ka põhjus, miks ma ei talu süvenematust ja pealiskaudsust nendel teemadel. Näiteks juhtumid, kus veganluse vastased on lugenud heal juhul ühe artikli sellel teemal ja otsustavad siis, et neil on piisavalt teadmisi, et loomaõiguslasi äärmuslasteks sõimata või vegantoitumine ohtlikuks kuulutada.

Viimane lugemiselamus oli Corey Lee Wrenn’i “A Rational Approach to Animal Rights”.  Wrenn tõestab sotsiaalteooriatele ja erinevatele teadusuuringutele tuginedes, et just vegansõnumi edastamine on parim viis loomade eest seismiseks. Soovituslik kirjandus igale aktivistile.

Samuti meeldis väga Inglismaal 19. lõpul ja 20. sajandi alguses naiste valmisõiguse eest võidelnud Emmeline Pankhursti autobiograafia “My Own Story”. Võimas naine! Tema valitud võitlusmeetodid olid vastuolulised, aga tema väsimatus ja põhimõttekindlus õigluse eest aastakümneid seista oli kadestamisväärne.

Millised on su lemmiktoidud? Kas kokkad tihti või pigem eelistad käia söömas väljas?

Inglismaal on väljas söömine kallis, samas poes on toit odav, seega eelistame pigem kodus kokata. Kokkamist olen armastama õppinud alles hiljuti, varem pidasin seda tüütuks kohustuseks. Toit pidi valmima kiirelt ja lihtsalt, maitseainetest tundsin peaasjalikult soola ja pipart. Aga 2016. aastal võtsime abikaasaga vastu väljakutse, et kokkame igal nädalal mõne retseptiraamatu järgi uue vegantoidu. Tutvusime India, Etioopia, Itaalia jt kultuuride köökidega ja äkitselt avanes meie eest täiesti uus maitsete maailm. Aasta lõpuks olid meist mõlemast saanud kokkamise entusiastid ning uusi retsepte meeldib tänaseni avastada.

Kuidas leiad aega nii paljude asjadega tegelemiseks? Kuidas end „välja lülitad“ ja lõõgastud?

Kui aus olla, siis ega ma ennast veganaktivismist välja lülitada eriti ei oskagi. Mõtted on ikka pidevalt selle juures ja sisuliselt teen tööd seitse päeva nädalas pea kogu ärkveloleku aja. Olen saanud ka mõned valusad õppetunnid seoses ületöötamisega, ja olnud läbipõlemise äärel. Tänaseks oskan ennast paremini kaitsta ja ära tunda need hetked, kui on vaja aeg maha võtta. Suureks abiks on olnud kogemusnõustamine, mis tähendab, et nõustajaks on sarnase taustaga inimene, kes on läbinud vastava väljaõppe ning oskab oma kogemusest lähtuvalt tuge pakkuda. Veganitele pakume kogemusnõustamise teenust ka seltsis. Samuti on ääretult oluline toetava kogukonna olemasolu, püüame üksteisele rasketel aegadel ikka toeks olla.

Kuhu hetkel kõige enam oma energiat suunad? Mis on sinu järgmine projekt?

Kogu suve olen ühe vahva projekti kallal tööd teinud, mille plaanime seltsiga millalgi sügisel avalikustada. See pakub tuge just algajatele veganitele. Jälgige meie infokanaleid!*

*Mainitud projekt avalikustus novembri alguseks. Selleks on Vegan väljakutse, millega inimesed saavad igal ajal liituda, et 21 päeva jooksul veganlusega tutvuda.

Jälgi blogi Facebookis