Elame maailmas, kus tundevõimeliste olendite tapmine on normaalsus, sellest rääkimine ja selle vastu olemine aga ekstreemsus. See ei pane mind enam üllatama, et vägivallatuse, kaastunde, kannatuste vähendamise ja tapmise lõpetamist pooldavaid sõnumeid peetakse äärmuslikuks. Nii on see alati olnud.
Olen viimasel ajal palju lugenud erinevate sotsiaalse õigluse liikumiste kohta. Ajalugu kordub, ohvrid muutuvad, rõhujate argumendid jäävad samaks. Eelkõige iseloomustab seda sügav usk olemasolevasse süsteemi ja hirm muutuste ees. Õigluse eest võitlejad tembeldatakse alati ekstremistideks, olgu nad siis naiste valimisõiguse eest võitlejad, orjusevastased või loomaõiguslased.
Ühiskond on palju muutunud ja nii mõneski osas on ebaõiglus vähemalt mingil määral ületatud. Aga kipume unustama, et nende muutuste taga on alguses alati olnud üksikud julged, kes on kõva häält teinud ja väsimatult võidelnud.
Näiteks sel aastal tähistatakse Inglismaal 100 aasta möödumist sellest, kui osadele naistele anti valimisõigus. Aasta läbi on toimunud suurejoonelised pidustused, konverentsid, telesaated ja ilmunud hulgaliselt raamatuid. Kõike seda on edastatud positiivses võtmes, tunnustades neid vapraid naisi, kes ei andnud aastakümneid alla, et valimisõigust saavutada. Kuid vaid pisut üle saja aasta tagasi peeti neid ekstremistideks, neid üritati vaikima sundida, neid vangistati ja mõni neist kaotas oma elu. Nad olid ühiskonna põlu all.
Sama lugu on teiste õiglusliikumistega – neid on alati saatnud ühiskonna vastuseis, hirm muutuste ees ja sellest tulenev püüd neid vaigistada. Kuid nende väsimatu võitluse tulemusel on maailm siiski muutunud. Oma südames olen iga päev tänulik neile ja imetlen neid, kellel on olnud julgust ebaõigluse, vägivalla ja rõhumise vastu võidelda ka siis, kui see on tundunud lootusetu. Olen tänulik neile ja imetlen neid, kes teevad seda ka tänasel päeval, sest paljudes aspektides on meil pikk ja raske tee veel käia.
Veganaktivism ja loomade õiguste eest võitlemine võib vahel samuti tunduda lootusetu. Loomade kasutamine ja nende vastane vägivald on nii laialt levinud ja niivõrd ühiskonda sisse imbunud, et tundub võimatu loomadele õiglust saavutada. Ka veganeid tembeldatakse ekstremistideks, sõjakateks ja vihasteks, eluvõõrasteks ja naiivseteks. Need on kõik klassikalised pisendamise ja manipuleerimise võtted, et teema ebamugavalt sõnumilt kõrvale juhtida. Kui tähelepanu on „vihasel“ veganil, siis ei pea mõtlema tuhandete tundevõimeliste olendite peale, kelle kõrid meie maitse-eelistuste pärast läbi lõigatakse. Kui tähelepanu on “naiivsel” veganil, siis võib ignoreerida kukktibusid, kes munatööstuses elusalt hakkmasinasse visatakse. Kui tähelepanu on “äärmuslikul” veganil, siis võib ignoreerida piima verist hinda.
Elame maailmas, kus tundevõimeliste olendite tapmine on normaalsus, sellest rääkimine ja selle vastu olemine aga ekstreemsus. Nii see on. Nii on see alati olnud. Ja las siis olla. Pole vaja neid silte karta. Kui vägivalla vastu võitlemine tähendab ekstreemsust, siis ma olengi ekstreemne. Kui kaastunne kõigi olendite vastu on äärmuslikkus, siis ma olengi äärmuslik. Kui kõigi elude austamine on radikaalne, siis ma olengi radikaalne.
Vegani päevaraamat 