Suured muutused

Muutused on keerulised ja rasked tulema. Ka mulle. Ma ei taha muutusi ja sellega kaasnevat stressi, tahan, et elu oleks rahulik ja paigas. Aga elu ei ole selline, maailm ei ole selline. Vastupidi, kõik on pidevas muutumises. Me saame sellega leppida ja ka iseennast muuta, liikudes niiviisi tegeliku rahulolu poole, või kümne küüne ja kokkusurutud hammastega üritada tuttavlikust kinni hoida, kuid samas üha õnnetumaks jääda.

Minu elus on seoses uude linna kolimisega praegu palju muutusi. Mõnega neist hakkan juba vaikselt leppima, mõnda tervitan naerusuil, aga teatud muudatuste ees on suur hirm ja ebakindlus. Ja ometi on need muudatused mu enda valik, keegi ei sundinud neid mulle peale, oleksin vabalt võinud ka vanaviisi jätkata. Või õigupoolest on see vale, et keegi ei sundinud. Miski ikka sundis. Mingisugune rahulolematu tuluke hinges ja mingisugused ootused ja lootused meeles ütlesid, et vanaviisi ei saa, et midagi tuleb muuta …

Nii on paljude muutustega. Nii jõudsin kunagi ka taimetoitluse ja veganluseni – südametunnistus ei lubanud enam vanaviisi jätkata. Samamoodi tundis ka veisekasvataja Jay Wilde, kes maadles oma südametunnistusega iga kord, kui viis mõne veise tapale. Ta teadis, et peab midagi oma elus muutma ning võtab ette sammu, mida ükski talunik pole varem Suurbritannias teinud ehk loobuma loomade kasvatamisest, saatma nad varjupaika ning hakkama ise vegantalunikuks. Sellised suured muutused ei olnud talle lihtsad, kuid see oli tema jaoks ainuke viis, kuidas kurbusest edasi liikuda. Tema südamlike mõtetega saab tutvuda lühidokumentaalis “73 Cows”. Vaata seda siit:

Selliseid loomakasvatajaid, kes tunnevad, et nad ei soovi enam loomade ekspluateerimisele ja tapmisele kaasa aidata, on üha rohkem. Nad on lähedalt näinud kõiki loomakasvatuse tahke ning teavad, et see, mida nad teevad, on eetiliselt küsitav. Nii mõnigi neist on julguse kokku võtnud ning hakanud vegantalunikuks.

Kes on vegantalunik ja mis on veganlik põllumajandus? Tegemist ei ole tavalise köögiviljakasvatamisega, vaid sellise põllumajandusvormiga, kus ei kasutata midagi loomset (sh loomset sõnnikut või väetist). Üks selline vegantalunik tuleb novembris ka Eesti publikule oma tegemistest rääkima.

42583640_1832590536795148_1994667229844602880_n

Gustaf Söderfeldt on Rootsi esimene vegantalunik. Tal oli varem mahetalu, kus kasvatas sigu, lambaid ja kanu. Kuid ka tema mõistis ühel hetkel, et vaatamata sellele, et loomadel on tema talus hea elu, on selles loomade ärakasutamise ja tapmise süsteemis midagi väga valesti. Gustafi inspireerivat juttu saab kuulata 1. novembril lõunasessioonil “Antropotseen – kuidas süüa ja kestma jääda?”. Lõunasessioon on pühendatud keskkonna, sh Läänemere olukorrale ning jätkusuutliku tarbimise teemadele. Lisaks peab ta ettekande 3. novembril Taimetoidumessil.

Mina neid siit Inglismaalt kahjuks näha ei saa, aga elan Eestis toimuvale hoolega kaasa. Suured muudatused ootavad meid lähiaastatel kõiki ees. Maailm on tõepoolest muutumas! Palju on hirmutavat ja kurvaks tegevat, aga palju on ka lootust. Ja eelkõige on võimalus meil kõigil oma elus teha muudatusi, mis aitavad kaasa parema maailma loomisele. Jay ja Gustaf on seda juba teinud, nii et vaadake filmi ja minge arutelusid kuulama. Ehk leiate teiegi julgustust ja jõudu ning vanamoodi jätkamine muutub võimatuks…

Jälgi blogi Facebookis