Inglise bürokraatia ja elu karbis

Esmaspäeval jõudsime tagasi Inglismaale. Seekord Sheffieldi. Olen juba varem ka kirjutanud, et millalgi eelmisel aastal tekkis meil plaan igavast ja koledast Swindonist ära kolida. Väljavalituks osutus Sheffield juba enne, kui seda näinud olime. Eelmisel suvel käisime seal ühel nädalavahetusel ka turistitamas (millest kirjutasin siin) ja peale seda oli otsus sinna kolida veelgi kindlam. Nii et lootused sellele linnale on suured.

Sheffieldi kesklinnas asub oaas ehk kaunis palmihoone.

Kuna meil siin veel püsivamat elukohta pole, oleme esimesed päevad elanud hotellis. easyHotel on linna südames asuv megaodav hotell (ette broneerides saime toad 10-15 naela öö). Odav hind peegeldub muidugi ka toas. Sisuliselt elamegi karbis, kus on lisaks voodile olemas pesuruum. Ei mingied riiuleid, lauda, tooli või muud mööblit ega isegi veekeedukannu. Wifi, telekas, koristamine jms on kõik lisatasu eest. Aga vähemalt on see puhas ning vaikne.

easyHotel

Kohale jõudes selgus, et hotell on alles ehitamisjärgus. See asub mingis vanas majas, mida siis järk-järgult remonditakse. Mingit silti majal polnudki, aga tundsime selle ära easyJetile omase oranži värvi järgi (st kardinad akende ees olid seda värvi). Esimesel ööl magasime kampsunites, sest ventilatsioon oli kogu hotellis katki läinud ja töötas täisvõimsusel. Ka wifi on kogu nädala olnud maas, nii et isegi lisatasu eest seda kasutada ei saa.

Oma asjad saatsime juba paar kuud tagasi eelmisest linnast siia lattu. Kaevasime kastidest veekeedukannu välja, et hotellis elades saaks vähemalt kiirnuudleid teha. Toitumegi peamiselt hummuse saiadest, värsketest köögi- ja puuviljadest, sojapiimaga müslist, konservubadest, kiirnuudlitest ja muudest roogadest, mida annab topsis kuuma veega teha.

Vegan topsitoit. Täitsa maitsev!

Asusime kohe ka uut elukohta otsima. Plaan on väike majake osta, sest ostmine on siin kokkuvõttes (st isegi laenu võttes) lihtsalt palju odavam kui üürimine ning kinnisvarahinnad on Sheffieldis head. Teisipäevaks ja kolmapäevaks olime juba vaatamised planeerinud. See algas paraja šokiga. Esimene maja, mida vaatamas käisime, oli sõna otseses mõttes narkourgas. St seda oligi üürinud narkomaan. Maja vajaks kapitaalremonti. Kõik toad olid räpased, seintes augud, lambid poolenisti laest alla tiritud, aknaklaasid puruks pekstud, vannitoa ja köögi olukord polnud ka just kiita. Ainuke pluss selle maja juures oli suur aed. Kuna tahame hakata tagaaias salateid ja köögivilju kasvatama, siis on aia olemasolu meile oluline. Sellegipoolest tundub see liiga suur projekt olevat ja vähemalt praeguse seisuga me sellele kohale pakkumist ei tee.

Kui aed on kõige ilusam osa majast …

Järgmisel päeval käisime vaatamas aga hoopis vastupidist maja. Korralik, armas ja ilus kohake, kuhu võiks kohe sisse kolida ning mis sisuliselt remonti ei vajakski. Ka seal oli olemas väike aiake, aga suurim pluss oli hoopis selle asukoht. See asub kaunis ja vaikses rohealade piirkonnas – juba kujutan ette ennast seal pikki jalutuskäike tegemas. Sellele tegime pakkumise. Ja kuna maja seisab tühjana, siis tegime ettepaneku, et ostuprotsessi ajal võiksime seda üürida. Aga siis selgus, et asjad pole sugugi nii lihtsad …

Niitudel õitsevad veel sellised iludused.

Vahel ma unustan, et elan riigis, kus bürokraatiaratas on vana, võimas ja halvav. Nimelt väitis meile kinnisvaraagentuur, et kui meil pole elukohta ehk püsivat aadressi, siis üldse ei saagi pakkumist teha. Nii et oleme absurdses olukorras, et selleks, et osta elamist, peaksime enne mingi muu elamise üürima. Kuid just üürimist me ju vältida üritamegi, sest ega siin ju ei saa midagi paariks kuuks üürida, vaid minimaalselt kuueks kuuks ja enamasti üldse aastaks … Seetõttu lootsimegi, et saame ehk mõned kuud elada samas majas, mille niikuinii ära ostame.

Ostuprotsess võtab siin kah niikuinii 3-4 kuud aega. Eestist tulnuna on see järjekordne veidrus, sest tean ju, et Eestis saaks uue elamise paari nädalaga kätte peale pakkumise vastuvõtmist. Aga noh, selle protsessi oleme juba eelmises linnas paar korda läbi teinud, nii et teame, et peab kannatust varuma. Aga seda poleks osanud arvata, et me ei saa kinnisvarale isegi pakkumist teha, kui meil mingit postiaadressi ette näidata pole … See kõlab lihtsalt liiga absurdsena, et tõsi olla. Seda me sisuliselt ka agentuurile ütlesime ja nüüd siis ootame, kas on lootust, et midagi liikuma hakkab või oleme tõesti sunnitud vähemalt kuueks kuuks korteri üürima, et saaks üldse maja ostmise peale mõelda. Teades Inglismaa bürokraatiat, ei ole ka üürimise protsess siin sugugi sirgjooneline või lihtne …

Inglise bürokraatia on samasugune ajast ja arust nagu nende kraanid.

Jälgi blogi Facebookis

One Comment

Kommenteerimine on suletud.