Pühapäevased mõtisklused pastaroa kõrvale

Olen Eestis viibinud nüüd paar kuud. Siinne elu on olnud suht kaootiline. Palju kohtumisi ja kohustusi. Inglismaal harjumuseks saanud rutiini ja rahu pole. Aga kui pole rutiini, siis muutub mul ka toiduvalmistamine keeruliseks. Motivatsioon lihtsalt kaob ära ning peale tuleb käega löömise tunne ja laiskus. Osalt sellepärast ja osalt ka üle kuu kestnud köögiremondi pärast, mil meil polnud pliiti, olen suuresti toitunud valmistoidust või käinud väljas söömas.

Vegantoodete valiku üle Eestis kurta ei saa, igasuguseid kotlette, salateid, kohukesi, jäätiseid, juustusid, vorstikesi, pelmeene, pitsasid jne jagub. Ka söögikohtades on Eestis veganil üha lihtsam. Samas, mu enesetundele pole see hästi mõjunud. Suhkru, soola ja rafineeritud rasvade üledoos ja köögiviljade vähesus on juba oma jälje jätnud. Olemine on kuidagi raske.

Inglismaal olles ma niimoodi ei toitu. Vastupidi, teen igal õhtul terviktoitudest ise süüa, spetsiaalseid vegantooteid ostan harva ja magusat ei söö peaaegu kunagi.

Mida ma nüüd sellega öelda tahan?

Toit võib tõepoolest olla meile ravimiks ja anda meile hea enesetunde, aga mõjuda ka vastupidiselt. Tervisliku toidu valmistamine ei ole üldse keeruline, selleks kulub umbes pool tundi päevas. Pool tundi! Pole ju palju? Ometi võib ka selle poole tunni leidmine olla erinevatel põhjustel keeruline. Ma saan väga hästi aru neist, kelle elutempo või muud asjaolud seda ei võimalda. Ma ei heidaks iial kellelegi ette tema valikuid, eelistusi ja võimalusi, seni kuni loomne jääb taldrikult kõrvale. Küll aga sain ise kasuliku kogemuse võrra rikkamaks.

Eile jäin magama, unistades suurest rohelist salatist täis kausist. Vot just nii palju igatsen tervislikku toitu! Täna siis lõpuks otsustasin ennast n-ö ületada ja lõunasööki valmistada. Vaid paar kuud tagasi tegin igapäevaselt seda, mis nüüd tundus suur asi. Toit valmiski vähem kui poole tunniga.

Keetsin täisteramakaronid. Pannil praadisin vähese õliga kergelt läbi hakitud sibula. Lisasin juurde hakitud tomatid ja lasin neil kaane all mõne minuti haududa. Siis lisasin oad-tomatis konservi ja hakitud lehtkapsa ning lehtpeedi. Lasin sellel segul veel mõned minutid haududa, et lehed läheksid pehmemaks. Siis lisasin juurde värske basiiliku, natuke soola ja tšillipulbrit. Kõige peale läks lõpuks maitsepärm.

Nädala pärast lähme tagasi Inglismaale. Rutiini seal esialgu küll veel ei tule. Kuna kolime uude linna, tuleb esialgu elada hoopis hotellis, kus toiduvalmistamise võimalused ju taas puuduvad. Elu on seiklus, vist … Aga mina eelistan seikluste asemel rahu ja rutiini ning tuleb välja, et ka tervislikku toitu. 😀

Jälgi blogi Facebookis