Viimastel nädalatel on tulnud palju kurbi uudiseid lindudest. Müstiliselt surnud luigepojad, autoteede ääres hätta jäänud linnupered, metsa ja võsa maharaiumisel kodu kaotanud linnud. Need lood on südantlõhestavad ja näitavad, kuidas inimasustus ja inimeste tegevus jätab metsloomad hätta ja seab nende elud ohtu. Kes veel ei tea, siis Hooandjas saab toetada projekti “Ostame oma metsa tagasi”, mille eesmärk on päästa lageraiest Läänemaal üks mets. Nii ehk jääb vähemalt mõnelegi loomale tema kodu alles ning killuke Eestimaa metsa saab säilitatud.
Kui loen lugusid ja vaatan pilte nendest hätta sattunud linnuperedest, valdab mind aga taas segadus. Ma näen kommentaarides inimeste siirast hoolimist, lohutamatut kurbust, meeletud viha ja raevukat tegutsemistahet. Need on võimsaid emotsioonid, mille najal saaks maailma muuta. Ja mõne abistatud linnupere jaoks ehk muutubki kogu nende maailm. Aga siis meenub mulle, et selle minuti jooksul, mil olen mõne pardipere saatuse kohta lugenud, tapeti sarnased linnubeebid:
Nad tapeti mõnepäevasena, sest nad olid valest soost. Nad gaasitati või visati purustajasse. Igal aastal tapetakse haudejaamades üle maailma miljardeid kukktibusid, sest munatööstuse jaoks on nad kasutud, kuna muneda nad ju ei saa.
Ja ka tema tapeti:
Tal läks veelgi halvemini. Tal lõigati kõri läbi 15-kuuselt, aga enne seda oli tema keha aretatud munemismasinaks. Ta keha oli pandud sundseisu, et pea igapäevaselt mune muneda. See tõi talle kaasa valuliku suguorganite põletiku ja hõrenevad luud. 15-ndal elukuul saadeti ta aga koos oma õdedega tapamajja, sest tema keha ei taganud enam piisavalt toodangut.
Ka tema tapeti:
Ta oli pooleteist kuu vanune, kui nuga jõudis tema kõrini. Ikka veel beebi, aga aretatud selliseks, et tema kasv oleks võimalikult kiire ja kehakaal võimalikult suur, sest nii saab võimalikult kiiresti tema keha kaubaks muuta.
Ohvrite seas on ka teised tööstuses kasvatatavad linnud, näiteks kalkunid, pardid ja vutid, rääkimata lindudest, kes kaotavad oma elu jahipidamise tõttu. Eestis tapame igal aastal miljoneid linde. Iga eestimaalase hingel on kümnete kui mitte sadade lindude elud, mille võtmist on toetatud eelkõige oma tarbimisharjumustega.
Ja nii valitsebki mu südames nukker segadus, kui näen seda raevu, mida tekitab inimestes luige- ja pardipoegade saatus, ning samal ajal seda ükskõiksust teiste lindude suhtes … Jään unistama maailmast, kus sarnaseid võimsaid emotsioone kasutatakse õigluse loomiseks kõikidele lindudele ja loomadele. Jään unistama veganmaailmast, kus kõigi elusid väärtustatakse ja kus kõigil olenditel on turvaline elada.
Loe ka artiklit Veganluse vastu=vägivalla poolt?
Vegani päevaraamat 