Terroristid või vabadusvõitlejad?*

Ühel 1984. aasta maikuu varahommikul murdsid viis mustades maskides aktivisti sisse Pennsylvania Ülikooli meditsiinilaborisse. Selles laboris tegeleti peatraumade uurimisega. Ei, see ei tähendanud, et uuriti peatraumade all kannatanud patsiente. Laboris hoiti vangistuses primaate, kellele teadlased tekitasid peatraumasid – tunde kestev valulik ja traumeeriv protsess, mille tagajärjel loomad jäid halvatuks või langesid koomasse. Ohvrid jäeti sellisesse seisundisse ligi kaheks kuuks, mil nad tapeti, et seejärel nende ajusid uurida. Aktivistid lõhkusid laborivarustuse, tekitades sellega ülikoolile umbes 60 000 dollari eest kahju, ning varastasid 60 tunni jagu videosalvestusi laboris toimunud eksperimentidest. Seinale kirjutasid nad aga tähekombinatsiooni ALF.

Videosalvestused saadeti loomakaitseorganisatsioonile PETA, kes koostas neist lühidokumentaali, mille paiskas meediasse. Häirivad kaadrid paljastasid teadlaste julma ning südametu tegevuse, kes seejuures ise naersid ning naeruvääristasid kaitsetuid primaate. Film oli niivõrd šokeeriv, et avalikkus ja meedia asusid loomakaitsjate poolele ning riiklikud organisatsioonid hakkasid ülikooli tegevust uurima, mille lõpptulemusena labor suleti ja vastutav veterinaar vallandati.

nsmail
Kaader videosalvestusest.

Kes või mis oli aga see mõistatuslik ALF, kelle tegevus selle protsessi käivitas?

Loomade Vabastusrinne

The Animal Liberation Front (Loomade Vabastusrinne) ehk ALF on anonüümne liikumine, mille eesmärgiks on otsese tegevuse (inglise keeles direct action) kaudu võidelda loomade väärkohtlemise vastu. ALFI-i nime all on alates 1970. aastatest katselaboritest, põllumajandus- ja karusloomafarmidest, akvaariumidest ja mujalt päästetud kümneid tuhandeid loomi. Loomade päästmisele lisaks on ALF-i aktivistid tegelenud ka loomi vangistavate ja väärkohtlevate ettevõtete, organisatsioonide ning eraisikute vara lõhkumise ja isegi süütamisega.

Interfauna-raid-1990
ALF-i liikmed katselaborist päästetud koertega.

ALF-i vastuoluline tegevus on aastakümnete jooksul toonud nii tulihingelisi vastaseid kui ka agaraid pooldajaid. Nad on aidanud sulgeda või pankrotti minna mitmetel loomi kasutavatel asutustel ning paljastanud sadistlikke ja sõnulseletamatuid juhtumeid loomade väärkohtlemisest. Kuid samas on ALF-i tegevus loonud loomakaitsjatest stereotüüpselt negatiivse ja radikaalse kuvandi, mida nii meedia kui ka loomakasvatajad/katsetajad/vangistajad armastavad enda huvides ära kasutada, vaatamata sellele, et suurem osa loomakaitsjatest sellele kuvandile ei vasta. Ka seadused on mitmetes riikides just ALF-i ja teiste sarnaste liikumiste tõttu karmistunud, näiteks USA-s võib loomade vabastamine, loomade väärkohtlejate vara lõhkumine või pelgalt loomade olukorra filmimine farmides ja laborites kaasa tuua terrorismisüüdistuse, mis võib kulmineeruda aastakümnete pikkuse vangistusega, samas kui loomadest mittehoolivat vandaali sarnase tegevuse eest nii karm karistus ei ähvarda. Kuid teisest küljest on ALF-i paljastused avanud miljonite inimeste silmad loomade kannatuste suhtes ja aidanud karmistada ka loomakaitseseadusi.

Miks ja kuidas ALF üleüldse tekkis? Kas tegemist on tõepoolest inimvihkajatest terroristidega või hoopis loomi aitavate vabadusvõitlejatega?

Ronnie Lee ja ALF-i algus

Inglane Ronnie Lee (s 1951) oli juba lapsena loomade kannatuste suhtes tundlik. Ta hakkas veganiks 1970. aastate alguses, kui sai teada loomade elust piima- ja munatööstuses. Veganlus oli sel ajal tundmatu ja uudne isegi loomakaitsjate seas, kes karusnaha või loomkatsete vastaste meeleavalduste ajal „hoidsid ühes käes plakatit ja sõid teisega kanavõileiba,“ nagu lausub Ronnie Lee tema kohta kirjutatud elulooraamatus „The Animals’ Freedom Fighter“ (autor Jon Hochschartner). Pisut hiljem juhtus ta telekast nägema saadet jahi saboteerijatest (The Hunt Saboteurs Association (HSA), asutatud 1963), kes aitavad metsloomi näiteks sellega, et segavad nende jälgi, varjavad nende lõhna, et jahikoerad ei saaks neid leida või takistavad muul moel jahipidamist, ning otsustas nendega liituda.

516+Z812pwL._SX331_BO1,204,203,200_

Kuigi saboteerijate tegevus oli jahimeeste jaoks tüütu, ei tegelenud nad reeglina millegi illegaalse või kriminaalsega. Kuid osad HSA liikmed tundsid, et loomade aitamiseks oleks vaja radikaalsemat lähenemist. 1972. aastal asutasid Ronnie Lee ja Cliff Goodman liikumise The Bands of Mercy, mille nime laenasid 19. sajandi noortele suunatud loomakaitsjate grupi nimest. Esialgu tegutsesidki nad vaid kahekesi. Nad lõhkusid näiteks jahimeeste autosid, rikkusid ravimilaborite vara, päästsid väikseimaid katseloomi ning hävitasid hülgeküttijate paate. Pikka „pidu“ neil polnud ning juba 1974. aastal nad arreteeriti loomkatsete keskuse süütamise eest ja mõisteti kolmeks aastaks vangi (kust pääsesid küll juba aasta pärast vabaks).

Vanglaelu Lee´d eriliselt ei morjendanud. Elulooraamatus ta mainib, et kuigi tingimused olid vanglas tol ajal ebainimlikud ja räpased, siis suhtumine temasse oli positiivne – kaasvangidele pakkusid tema kuriteod pigem nalja ja mitmed valvurid tunnistasid talle salaja, et pooldavad tema tegevust loomade aitamiseks. Vanglas vegantoitu ei pakutud, kuigi piima ja muna sisaldav lihavaba toit oli juba olemas. Kuid Lee ei olnud nõus oma vaadetest taganema, ta läks 10 päevasele näljastreigile ning võitles välja võimaluse saada vanglas vegantoitu.

Vanglast vabanedes hoidis Lee mõni aeg madalamat profiili, aga kutsumus loomi aidata polnud kuhugi kadunud. 1976. aastal taastas ta teiste aktivistide abiga The Bands of Mercy tegevuse. Liikumine sai uue nime ehk The Animal Liberation Front.

Vägivallatuse põhimõte

ALF ei ole organisatsioon. Sellel ei ole keskust ega juhti, nende tegevus on anonüümne ja vabatahtlik, erinevate piirkondade aktivistid üksteist ei tunne, samuti pole võimalik nendega kontakteeruda. Teoorias võib igaüks ALF-i nimel tegutseda, kui jälgib paika pandud reeglistikku. Raamatu „The Animal Liberation Front“ autorid Steven Best ja Anthony J. Nocella II kirjutavad: „Igaüks sinu kogukonnas võib sinu teadmata olla ALF-i liige. Sealhulgas lapsevanemad, kirikuliikmed, sinu abikaasa, sinu naaber, sinu linnapea. Keegi pole loomade kannatuste suhtes immuunne.“

ALF-i tegevus pole siiski täiesti kaootiline või läbimõtlematu. Algusest peale on neil olnud põhimõte, et nende tegevus peab olema vägivallatu. See tähendab, et mitte ükski loom ega inimene ei tohi kannatada saada ning ALF-i nime all vägivaldseid tegusid sooritada ei tohi. Vara hävitamist või muul viisil seaduse rikkumist nad samas vägivaldseks ei pea, asjaolu, mis on neile kaasa toonud palju kriitikat ja negatiivset tähelepanu.

ALF-i eesmärgiks on vabastada võimalikult palju väärkohtlemise all kannatavaid loomi, et leida neile turvaline kodu. Samuti soovivad nad paljastada ja häirida loomi kasutatavate organisatsioonide ja ettevõtete tegevust, et see poleks enam majanduslikult tulus ega mõttekas.

ALF-i nime all on tegusid sooritatud väidetavalt rohkem kui 40 riigis üle maailma. Inglismaalt levis liikumine 1980-ndate alguses USA-sse. 1982. aasta jõululaupäeval vabastati ühest ülikooli laborist 24 kassi, kelle esikäpad olid eksperimendi nimel sandistatud. 1985. aasta jaanuaris vabastati ühest Los Angelese meditsiinikeskusest koerad ja teised loomad. Samuti paljastati sealsed kohutavad tingimused ning loomade südantlõhestav olukord, kes tihti hooletuse tõttu jooksid oma puurides verest tühjaks või lämbusid iseenda väljaheidetesse. 1980-ndatel levis ALF Šveitsi, Taani, Austriasse, Itaaliasse ja Uus-Meremaale ning 1990-ndatel ka teistesse riikidesse üle maailma.

Eestis teadaolevalt ALF-i nime all tegutsetud ei ole. Ükski loomakaitseorganisatsioon Eestis ALF-i tegevust ei poolda. Eelistatakse tarbijate ja ettevõtjate harimist, veganaktivismi, lobitööd, meeleavalduste ja allkirjade kogumise kaudu seaduste muutmist, videomaterjalide levitamist, artiklite kirjutamist ja teisi seaduslikke meetodeid loomade kaitsmiseks ning päästmiseks.

Kriitika ja negatiivne tähelepanu

Alguses oli nii avalikkus kui ka meedia pigem ALF-i aktivistide poolel, sest nad paljastasid tõepoolest kohutavaid tingimusi ja loomade vastu suunatud julmusi. Näiteks 1975. aastal päästis Mike Huskisson (tookord veel The Bands of Mercy nime all) tubaka uurimiskeskusest kaks koera, misjärel meedias nimetati teda vabastajaks ning tubakalabor sildistati kalgiks korporatsiooniks. Kim Stallwood kirjutab raamatu „Terrorists or Freedom Fighters?“ essees, et algusaastatel keskendus meedia vabastatud loomadele ning vähem räägiti vara hävitamisest: „Vangistatud aktiviste kujutati õiglaselt hoolivate inimestena, kes riskeerisid loomade julmadest situatsioonidest päästmise nimel enda vabadusega.“

51AigSpOfzL._SX330_BO1,204,203,200_

Mida aeg edasi, seda rohkem negatiivset tähelepanu aga ALF ja teised sarnased liikumised saama hakkasid, sest loomade päästmiselt liikus fookus vara hävitamisele ning esile hakkas kerkima uusi grupeeringuid ja ka aktiviste ALF-i seas, kelle jaoks vägivald polnud enam tabu. Vabadusvõitlejatest olid avalikkuse silmis saanud terroristid.

Kuigi loomaaktiviste ja –kaitsjaid armastatakse kujutada stereotüüpse ja ühe vitsaga löödud grupina, on tegelikkus sellest kaugel. Loomakaitse teooriad ja filosoofiad ulatuvad seinast seina. Erinevad aktivistid kasutavad ja pooldavad erinevaid meetodeid. Ühtsusest on asi kaugel, tulised vaidlused ja arutelud loomakaitsjate kogukonnas on igapäevased. Ühel nõul ollakse vaid selles, et loomad väärivad kannatuste vaba elu. Meetodeid ja teooriaid selleni jõudmiseks on aga kümneid, kui mitte sadu. Ka ALF-i või teiste sarnaste grupeeringute tegevuse osas ei olda ühel nõul. On neid, kes radikaalsemaid meetodeid heaks kiidavad, kui ka neid, kes ei nõustuks iial sellise tegevusega.

Loomade vangistusest päästmine saab üldiselt vähem kriitikat, kuid vara hävitamise ja teiste äärmuslikumate meetodite peale vaadatakse rohkem altkulmu. Vaatamata ALF-i seisukohale, et vara hävitamise puhul pole tegemist vägivallaga, seavad kriitikud selle kahtluse alla. Näiteks süütamiste korral ei saa iial olla kindel, et majasse pole jäänud mõnda väiksemat looma, kes tules hukkub. Samuti tekitab vara hävitamine inimestes hirmu ja ärevust, mis on ju vaimse vägivalla osa. ALF-i tegevuse pooldajad toovad esile aga asjaolu, et kõigi vabastusliikumistega läbi ajaloo on kaasas käinud radikaalsem suund ning ühtegi inimõigust pole saavutatud pelgalt seadusliku ja rahumeelse tegevusega.

Loomade nimel teistmoodi edasi

Esimene vanglakaristus ei jäänud ALF-i asutajal Ronnie Lee´l viimaseks. Ta arreteeriti veel mitmel korral ning 1986. aastal mõisteti juba kümneks aastaks vangi tegevuse eest ALF-is. 1990-ndate alguses peale vanglast vabanemist ta enam nn otsese tegevusega ei jätkanud, aga aktivismist ei loobunud. Viimastel aastatel on temast saanud hoopis innukas veganluse eestkõneleja. Ühes kõnes ütles ta järgmist: „Kuigi ma arvan, et otsese tegevusega on palju saavutatud, päästetud palju loomi ja ma ei kahetse selles osalemist, arvan ma, et kui suudame piisavalt paljusid inimesi veenda olema veganid, säästame veelgi rohkem loomi”. „Tahan teha loomade vabastamise saavutamiseks parimat,” lausub ta oma elulooraamatus, ning parimaks tegevuseks loomade aitamiseks peab Ronnie Lee tänasel päeval just veganlust ja veganaktivismi.

* Pealkiri on laenatud samanimelisest raamatust: „Terrorists or Freedom Fighters?“ (Lantern Books, 2004)

alfactivist

Artikkel ilmus ajakirja Vegan aprillinumbris.

Jälgi blogi Facebookis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s