Kanakarja kambakatest ussipesadeni

Keel ei ole neutraalne. Sõnade jõud on võimas. Sõnade taga peitub tihti midagi varjatut, ent samas olulist, mida me ise ei märkagi, aga mille abil me kinnistame teatud mõtteviise. Meie keelekasutus peegeldab muuhulgas ka meie suhtumist loomadesse. Meie sõnade valik määrab selle, kas aitame kaasa loomade vabastamisele või nende ekspluateerimisele.

Joan Dunayer analüüsib ühiskonna spetsiesistlikku keelekasutust raamatus „Animal Equality. Language and Liberation“ ja ütleb: „Viis kuidas loomadest räägime, on lahutamatu sellest, kuidas neid kohtleme“. Ta lisab, et spetsiesistlik sõnakasutus on niivõrd laialt levinud, et seda enamasti ei märgatagi ning vastupidiselt inimestele, kes saavad märku anda, kui teatud sõnakasutus on neid alandav, ei saa loomad seda teha. Tihti ei märka me ka veganitena seda, et kasutame teatud väljendeid, sõnu ja ütlemisi, mis kinnistavad arusaamu inimeste ülemvõimust ning eelarvamusi loomadest ja nende kasutamisest, aidates kaasa loomade jätkuvale rõhumisele. Peaksime sellele rohkem tähelepanu pöörama hakkama, sest lammutades spetsiesistlikku keelekasutust, lammutame samal ajal ka loomadega seotud eelarvamuslikke uskumusi.

animal equality

Keel ja võimusuhted

„Sa oled igavene siga!“, „Ta on loll nagu lammas!“, „Kuradi paks lehm!“, „On alles ussipesa!“. Kas sellised väljendid tulevad tuttavad ette? Selliste väljendite abil taandame keerulise hingeelu ja omadustega indiviidid üheplaanilisteks ja lihtsustatud olenditeks. Ja nii arvamegi, et lambad on lollid, et sead on räpakad ja teevad sigadusi, et lehmad on mõttetud jne. Selline sidistamine aitab loomade positsiooni ühiskonnas hoida madala ja ebaolulisena. Kuid see annab võimaluse ka inimeste solvamiseks kasutada eelpool toodud loomade nimetusi. Seetõttu nimetame näiteks vihahoos loomade nimedega inimesi, kes meile mingil põhjusel ei meeldi või kes on teisest grupist, lootuses neid kuidagi haavata.

Joan Dunayer ütleb, et loomad on kõige rõhutum grupp: „Üle maailma on nende staatus palju madalam kui ühegi inimgrupi oma. Sel põhjusel mustavad inimeste ja teiste loomade vahelised võrdlused tavaliselt inimesi. „Looma“ metafoor julgustab inimeste vastu suunatud ebaõiglust, eriti nende vastu, kes kuuluvad haavatavasse gruppi, sest „loomadel“ puudub õiglus. Kui mitteinimestest olendite kohtlemine ja nendesse suhtumine muutub hoolivaks, austavaks ja õiglaseks, siis kaotaksid sellised metafoorid võimu haiget teha.“

Tihti kasutatakse loomade nimetusi mitte ainult vihahoos solvamiseks, vaid sellisest keelekasutusest saab rõhumisvormi osa. Näiteks nimetatakse teise rassi kuuluvaid inimesi või pagulasi rottideks, prussakateks ja ahvideks. Kui oleme kellelegi andnud looma/putuka nime, on teda lihtsam maha tallata, tappa, temasse halvemini suhtuda − sest ta on ju pelgalt loom. Naised on aga näiteks kaagutav kanakari. Niimoodi sidistades antakse mõista, et naiste arvamusi ei olegi vaja kuulata ja need võib vabalt kõrvale heita, sest see on pelgalt kanade kaagutamine. Seega, seni kuni eksisteerib võimalus kedagi loomaks madaldada, eksisteerib ka inimeste vastu suunatud ebaõiglus ja vägivald. Kuni eksisteerib keelekasutus, mis aitab kaasa loomade ekspluateerimisele, aitab see kaasa ka teatud inimgruppide ekspluateerimisele. See ei muutu enne, kui muutub meie ühiskonna suhtumine loomadesse.

Kuidas varjata tõde?

Loomade tapmine ja ekspluateerimine on julm. Sellega on nõus enamus inimesi. Keegi ei taha tundevõimelistele olenditele põhjustada põhjendamatuid kannatusi. Isegi kõige kirglikumad lihasööjad suudavad harva vaadata tapamajas toimuvat. Selleks, et saaksime loomade tapmist ja kasutamist jätkata, oleme loonud rääkimise viisi, mis varjab karmi tõde. Näiteks ei räägi me tükeldatud laipadest, vaid hoopis lihatükkidest. Sõnad „liha“ või „lihatükk“ aitavad varjata seda, millega tegelikult on tegu.

Hiljutisest prügikasti visatud Talleggi tibude skandaalist jäid silma terminid „praaktibu“ ja „elusjäätmed“. Loomadest saavad tundetud esemed, kes ongi mõeldud lihaks, tapmiseks või äraviskamiseks. Tundevõimeline isik kaotatakse sellise keelekasutusega ära, sest isikuid ei saaks ju niimoodi kohelda. Isikud väärivad austust. Aga, kui me kedagi austame, siis ei saa teda enam ekspluateerida ja tappa.

Ekspluateerimist saab pehmendada ka näilise nõusoleku väljendamisega. Näiteks teame juba lapsest saadik, et „lehm annab piima“. See aitab kinnistada ettekujutust, et tegemist on süütu ja vabatahtliku tegevusega. Samuti kasutame terminit „loomsed saadused“, justkui meie enda käsi poleks seal mängus. Ma ise eelistan seetõttu kasutada terminit „loomsed võetused“, mis annab täpsemalt edasi seda, kuidas loomi kasutame – me ei saa neilt midagi, küll aga võtame neilt paljugi.

Loomade tapmise ja kasutamise õigustamiseks on levima hakanud ka nn humaansuse müüt. Oma südametunnistuse rahustamiseks räägime „humaansest tapmisest“ ja „õnnelikus lihast“. See, mida loomadega teeme, tekitab meile ebamugavust, oma südames teame, et see on ebaõiglane ja julm. Aga selleks, et me ei peaks oma harjumusi või suhtumist loomadesse muutma, muudame viise, kuidas loomade tapmisest ja kasutamisest kõneleda. Kui miski on humaanne, siis ei saa see ju olla ebaõiglane või julm. Siinkohal tuleb meelde soovitus, et selleks, et kindlaks teha, kas miski on humaanne, tuleks mõelda, kas soovid, et keegi teeks seda sinuga või su lähedastega. Niimoodi mõeldes on loomade kohtlemine väga kaugel humaansusest ja see sõnakõlks muutub tühiseks.

Mõtle kaasa

shutterstock_106078409
Inglise keeles on väljend “to kill two birds with one stone” (tappa kaks lindu ühe kiviga), mille eestikeelne vaste on “tappa kaks kärbest ühe hoobiga”. Ka sellised ütlused peegeldavad meie suhtumist loomadesse.

Kas sul tuleb meelde termineid või väljendeid, mida oma igapäevases keeles kasutad ja mis järele mõeldes on loomade suhtes ebaõiglased? Kas oled meedias kohanud selliseid lauseid? Kuidas räägitakse loomadest tööstuses? Milliseid termineid kasutavad loomadest rääkides jahimehed või loomapidajad? Kuidas räägitakse loomadest asutustes, mis neid ära kasutavad, näiteks loomaaedades, tsirkustes ja teaduslaborites? Milline on loomade kasutamisega seotud keel seadustes? Igaüks meist saab alustada sellest, et hakkame neid termineid märkama, ja tähele panema seda, kuidas spetsiesistlik keelekasutus aitab kaasa loomade ekspluateerimise kinnistamisele ja jätkamisele. See on veel üks võimalus loomadele, aga ka kaasinimestele õiglasema maailma loomiseks.

Pikem versioon artiklist ilmus ajakirja Vegan veebruarinumbris.

Jälgi blogi Facebookis

3 Comments Add yours

  1. Hanna A ütles:

    See postitus oli küll nüüd juba mõnda aega tagasi, aga tekkis sellega seoses üks küsimus ja loodan, et näed äkki ikka seda kommentaari! 🙂 Kuidas suhtuda sellistesse väljenditesse, milles on küll loomad sees, kuid positiivses võtmes? Näiteks “tugev nagu lõvi” või muud taolised?

    Meeldib

    1. Hanna A ütles:

      Okei, eesti keeles on pigem “tugev nagu karu” vist. Mõtlesin inglise keelse “strong like a lion” peale 😀

      Meeldib

    2. Sellised on muidugi paremad. Aga eks seal on ka teatav oht liigitada loomad üheplaanilisteks stereotüüpideks.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s