Sellised rusuvad sõnad lausub perearst Joel Fuhrman oma raamatus “Lõpetage dieedid, elage tervislikult“. Ta ei eksi. Ka Eestis on igal aastal suur osa surmasid põhjustatud  kroonilistest haigustest (südame-ja veresoonkonnahaigused, kõrge kolesterool, II grupi diabeet, mõningad vähiliigid), mida annaks tervisliku toitumise ja teiste tervislike eluviisidega ennetada. Selle asemel koosneb paljude inimeste menüü rohkelt ebatervislikust loomsest kraamist ja rämpstoidust, ning välditavaid terviseprobleeme “lahendatakse” eluviisi muutmise asemel tablettide abil.

Mõned kuud tagasi tutvustasin siinses blogis Fuhrmani raamatut “Kuulikindlad lapsed – tagage oma lapsele haigusteta elu”, milles oli põhirõhk laste toitumisel, ja kus ta jagas nippe peredele oma toidulaua tervislikumaks muutmiseks. Aga hiljuti on eestikeelsena Fuhrmanilt ilmunud ka laiapõhisem tervislikku toitumist käsitlev raamat “Lõpetage dieedid, elage tervislikult”, milles pakutakse lihtsaid ja kõigile arusaadavaid lahendusi ebatervisliku toitumise ja dieeditamise lõpetamiseks.

Kui liigpositiivsest sissejuhatusest ja ülikiitvatest tervenemislugudest mööda vaadata, on tegemist igati huvitava ja kasuliku raamatuga. Selline ameerikalikult ülevoolav taevasse ulatuv (enese)kiitmine pole lihtsalt minu rida ja võib ehk esmapilgul mõne teisegi maapinda eelistava lugeja minema peletada. Aga raamatus pakutav info on piisavalt väärtuslik, seega soovitan selle siiski oma lugemisvarasse võtta.

Raamatu sõnum on lihtne – tervislik toitumine on peamiselt taimne toitumine: “Kõige tervislikum on kõige tervislikumatest toiduainetest koostatud menüü. Nii naeruväärselt ilmne, kui see ka on, ei suuda arusaamatu enamik meist leppida lihtsa tõsiasjaga: et toit oleks tõeliselt tervislik, peab see sisaldama palju köögivilju. Teaduslik kirjandus kinnitab seda igasuguse kahtluseta.” Tuleb lihtsalt süüa võimalikult palju tervislikku taimset terviktoitu (köögivilju, kaunvilju, täisteravilju, pähkleid-seemneid, marju ja puuvilju ning seeni), see muuta loomulikuks osaks oma elust, ning igasugune dieeditamine ja tervisega mängimine lõppeb. Fuhrman rõhutab, et toidust ei tohiks endale samas teha kinnisideed. Tuleb tasapisi ennast tervisliku toitumisega harjutada, lasta oma maitsemeeltel muutuda, kuni täisväärtuslik toitumine ongi saanud igapäevaseks.

Raamatu esimeses pooles analüüsib Fuhrman kriitiliselt viite dieeti ja annab karmilt ja üheselt mõista, et ükski neist pole tervislik ega jätkusuutlik. Need viis dieeti on: tavapärane Ameerika dieet (või miks mitte ka tavapärane Eesti dieet), paleodieet, Vahemere dieet, gluteenivaba dieet ja rasvavaba vegandieet.

Kuna minu lugejaskond on suuresti veganid, siis ma ei hakka hetkel teistel dieetidel pidama jääma (huvilistel soovitan raamatu kiirelt kätte võtta), küll aga tutvustaksin Fuhrmani seisukohta veganluse osas. Ei, ta ei tee maha vegantoitumist, kaugel sellest, tema silmis tervislik toitumine ongi sisuliselt vegantoitumine. Küll aga on ta kuri nende veganite peale, kes põhjendamatult oma menüüst eemaldavad kasulikud rasvaallikad ehk pähklid ja seemned. Ta rõhutab, et selleks pole mitte mingisugust teaduslikku alust ning seda tüüpi dieet toob pikas plaanis kaasa vaid tervisehädasid. Samuti peab ta oluliseks vajalike toidulisandite võtmist ega halasta veganitele, kes keelduvad näiteks B12-vitamiini võtmast. Tema seisukoht pole pelgalt teooriatele tuginev, vaid ta on aastate jooksul ka ise pidanud nõustama ja ravima paljusid selliseid veganeid, kes veidraid toitumisnõuandeid järgides või kummaliste hirmude tõttu on oma tervise tuksi keeranud.

“Kokkuvõte on selline: teil pole vaja proovida ühtki äärmuslikku moedieeti, selle asemel sööge lihtsalt palju taimetoitu,” lausub Fuhrman.

Raamatu teises osas tutvustab autor supertoite ja erinevate taimede kasulikke omadusi. Mis on supertoidud? Seda sõna kuuldes tulevad silme ette kallid eksootilised toiduained, mida kuulsad dieedigurud armastavad promoda. Nii see siiski pole. Supertoidud on paljud taimsed terviktoidud: köögiviljad (eriti rohelised köögiviljad), oad, sibulad, seened, marjad ja seemned. Need on toiduained, mida tuleks regulaarselt (veel parem, igapäevaselt) oma menüüsse lisada, et tagada parim kaitse haiguste vastu. Just need toiduained sisaldavad rohkelt eluks vajalikke vitamiine ja mineraalained ning vähi vastu kaitsvaid fütotoitaineid.

Aga loomne kraam? Kas seda tõesti ei tohikski süüa? Fuhrman hoiatab, et tänaste teadmiste juures me ei tea, mis on ohutu loomse toidu tarbimise osakaal. Ta lisab, et hetkel peetakse päevas ohutuks keskmiselt kuni 30g loomset toitu naistele ja kuni 50 g meestele. See ei tähista vaid liha, vaid loomset toitu (liha, kala, piim, muna) kokku. Ta ütleb ka, et kui ta varem ise soovitas vähesel määral muna tarbida, siis nüüd ta seda enam ei tee, sest uuemad uuringud pigem näitavad munatarbimist negatiivses valguses. Mulle tundub, et lihtsam on juba kohe veganiks hakata, selle asemel, et seda väikest kogust loomset oma menüüsse edasi tilgutada.

Et uued teadmised praktikasse rakendada jagab Fuhrman raamatu lõpus paari nädalamenüüd ning ligi 70 lk jagu retsepte.

“Lõpetage dieedid, elage tervislikult” andis mulle taas kinnitust, et olen oma toitumisega õigel rajal. Samas kavatsen minagi edaspidi rohkem tähelepanu pöörata, et minu menüüs oleks ikka piisavalt seeni (mida ma kahjuks just palavalt ei armasta) ja et igapäevaselt satuks mu toidulauale kindlasti veelgi rohkem rohelist kraami.

Head lugemist ja söömist!

Võta minuga ühendust veganipaevaraamat[at]gmail.com, kui soovid, et tutvustaksin oma blogis mõnda raamatut.

Jälgi blogi Facebookis