Kalade varjatuks jäänud elulood

Jo-Anne McArthuri fotode raamatus „We Animals“ on pilt ühest üksikust tillukesest kalast, kes vaatab klaasistunud pilgul ainiti tühjusesse. Foto juures olevast tekstist selgub, et see kalake on tühjas akvaariumis niiviisi liikumatult juba kaks aastat elanud. Kuigi selles raamatus on palju teisi pilte nii õnnetutest kui ka õnnelikest loomadest, on just see foto jäänud mind kummitama.

Kalad on loomad, kelle peale me tihti ei mõtle. Veganitena me küll ei püüa kalu ega söö neid, aga ega me neist eriti ka ei räägi ning oma aktivismis pöörame maismaaloomadele kordades rohkem tähelepanu. Samas on just veeloomad ekspluateerituimad maailmas. Hinnanguliselt tapetakse aastas 1-3 triljonit veelooma (lisaks kaladele kuuluvad siia arvestusse ka krevetid, krabid jt vees elavad loomad). See number on hoomamatu, kuid ometi on igaüks neist triljonist indiviid oma erilise iseloomu ja huvidega. Nagu tunnistab tuntud loomade käitumise uurija Jonathan Balcombe bestselleriks saanud raamatus „What a Fish Knows“, et igal kalal on mitte ainult temale omane bioloogia, vaid ka temale ainulaadne elulugu.

9780374714338

Kuid empaatia kalade vastu on meil keeruline tekkima. Nad ei ole meile sarnased, nad pole pehmed ja karvased, neile ei saa pai teha, nad ei tee meile kuuldavat häält. Nad ei karju valust ja seetõttu näivad nende kannatused meile tühised. Millegipärast tundub kalastamine teiste loomade tapmise kõrval süütu ja isegi mängulise ettevõtmisena. Tapamajja me ju lapsi kaasa ei võtaks, aga kalastamine on tihti kogupereüritus.

Õnneks on viimasel ajal tasapisi hakatud kaladele rohkem tähelepanu pöörama. Mööda ei saa enam vaadata kaladest kui tundevõimelistest loomadest. Samuti ei saa ignoreerida keskkonnakatastroofi, mida tekitab massiline ülepüük.

Kalade imeline maailm

Kuigi me tahame uskuda, et kalad on tundetud, rumalad ja seetõttu tähtsusetud loomad, näitavad sajad teadusuuringud midagi muud. Raamatus „What a Fish Knows“ tutvustab Jonathan Balcombe kalade imepärast ja mitmekülgset elu. Purustatud saavad paljud kalade kohta käivad müüdid. Näiteks on Eestiski levinud ütlus „haugi mälu“, vihjates kalade väidetavale lühikesele mälule, mis kestab vaid mõne sekundi. Kuid millegi mäletamine on ellujäämiseks väga vajalik omadus, samuti on mäletamine vajalik millegi uue õppimiseks, orienteerumiseks, toidu otsimiseks ja sotsiaalsete suhete loomiseks, vaid mõnesekundilise „kalamäluga” ei saaks kalad vetesügavustes kuidagi hakkama. Kalade head mälu on kinnitanud ka katsed, kus nad on toidu nimel pidanud meelde jätma erinevaid värve või helisid ning veel mitu kuud hiljem katset korrates õigeid vastuseid mäletanud.

Rääkides helidest ja häältest – on levinud arusaam, et kuna kalad ei tee inimestele kuuldavat häält, on nad meie mõistes tummad ja kurdid. Kuid evolutsioonilises mõttes olid just kalad need, kes n-ö leiutasid kuulmise. Tegelikkuses on veealune maailm kõike muud kui vaikne. Kaladel on palju erinevaid viise helide loomiseks ning omavaheliseks suhtlemiseks. Helisid luuakse näiteks erinevate vibratsioonide tekitamise abil, samuti hambaid krigistades, tagumikust mulle puhudes jne. Nende „kuulmiseks“ ei ole väliskõrvade olemasolu vajalik, sest vesi juhib helisid hästi edasi ning kõrvade asemel aitavad kaladel helisid töödelda teised kuulmiselundid. Balcombe toob oma raamatust näiteid katsetest, kus kalad on suutnud eristada erinevaid muusikažanre, samuti on vihjeid, et muusika või vähemalt helide olemasolu mõjub positiivselt kalade kasvule.

Eespool mainisin, et üks põhjus, miks meil kalade suhtes soojemaid tundeid ei teki, on asjaolu, et neile ei saa pai teha. Tõsi ta on, et me ei puutu kaladega tihti kokku – kui, siis vaid neid akvaariumitesse vangistades või neid toiduks kinni püüdes. Empaatiat loomade vastu aitab muuhulgas arendada just nendega kohtumine, kalade puhul see võimalus meil enamasti puudub. Aga sellegipoolest tasub teada, et kalad naudivad puudutusi ja on näiteid, kus mõni inimesega sõbrunenud vee-elanik käib kahejalgse käest ka paisid nurumas. Samuti meeldib kaladele massaaž, mida nad üksteisele teevad ning eriliselt nauditakse teiste kalade või isegi lindude pakutavat parasiiditõrjet.

12472605_1767831900106901_4600655762384331000_n

Balcombe rõhutab: „See, mida meie teame kaladest on vaid killuke sellest, mida nemad teavad.“ Kuid ka vaid see killuke, mida meie neist teame, peaks olema piisav selleks, et mõista, et kalad on tundevõimelised olendid, kes väärivad austust, ja see hoolimatus, millega neid senini kohelnud oleme, on ebaõiglane ja julm.

Kalapüük ja keskkonnaprobleemid

Maailmamere seisukord on tohutu ülekalastamise tõttu järjest halvenenud. Juba kümme aastat tagasi hoiatasid teadlased, et kui selline ülepüük jätkub, siis saavad söögiks tarvitatavad kalade varud aastaks 2050 otsa. Kümne aasta jooksul pole kalapüük aga vähenenud, vastupidi, kuna kala on nn tervisliku toiduvalikuna üha rohkem au sees, on ka püüginumbrid järjest suurenenud. See aga toob meid keskkonnakatastroofile üha lähemale.

Massilise kalapüügiga seotud keskonnaprobleemidest saab aimu Oxfordi Ülikooli kirjastuse poolt välja antud raamatust „Eating Earth“. Raamatu autor Lisa Kemmerer märgib, et ainus võimalus ökoloogilise krahhi peatamiseks on inimkonnal loobuda lisaks maismaaloomadele ka veeloomade söömisest. Maismaaloomade toiduks kasvatamine aitab samuti kaasa ookeanide hävimisele, sest ligi kolmandik kinnipüütud merekalu lähevad odava loomasööda tootmiseks. Seda söödetakse sisse sigadele, kanadele ja isegi lehmadele, kes looduses ise iial kalu ei sööks.

22045654_146258472644540_2003748466678247229_n

Ülepüügi tõttu on sajad kalaliigid väljasuremisohus. Lahendusena ei ole me aga kalapüüki vähendanud, vaid hakanud tapma ja toiduks tarbima kalu, keda varasemalt toidukõlbulikuks ei peetud. Ülakalastamine on toonud kaasa olukorra, kus teatud piirkondades ei ole teistel kaladest toituvatel loomadel (näiteks hüljestel ja merelõvidel) enam piisavalt süüa, mis tähendab seda, et need loomad on omakorda sattunud ohustatud liikide hulka.

Hiiglaslikesse kalavõrkudesse ei jää kinni pelgalt kalad, nn kaaspüügi tulemusena hukkub kalapüüdmise tagajärjel ka igal aastal kümneid tuhandeid delfiine, kilpkonnasid, hülgeid, merelõvisid, vaalu ja merelinde. Kõige hullem on seejuures krevettide püük, kus 10 g krevettide kohta hukub 140 grammi kalu või teisi veeloomi.

Teatud tüüpi võrgud reostavad veekogude põhjasid, tõmmates endaga kaasa kõike, mis veepõhjas leidub, hävitades lisaks veeloomadele ka ökosüsteemi toimimiseks vajalikke taimi. Kemmerer võrdleb nende tekitatud keskkonnakahju vihmametsi hävitavate buldooseritega maismaal. Võrgud lähevad kalastamise käigus tihti kaduma, jäädes meresid reostama ning vee-elanikke lõksu püüdma. Hinnanguliselt on selliseid võrke tänaseks meredesse hõljuma jäänud 16 000 km jagu.

27021704_178210319449355_2353997781807019440_o

Ülepüügi lahenduseks pole ka kalakasvandused, sest seal kasvatatakse enamasti lihasööjaid kalu, kellele püütakse toiduks väiksemaid kalu ikkagi meredest. Kitsastes kalakasvandustes levivad haigused ja parasiidid, mis tähendab, et sellega toimetulekuks söödetakse kaladele sisse antibiootikume ja kemikaale. Need omakorda hakkavad aga reostama põhjavett ja lähedal asuvaid veekogusid.

Kala kui tervisetoit?

Keda ei veena kalade tundevõimelisus või massilise kalapüügi keskkonnakahjulikkus, võiks mõelda kalasöömise negatiivsetele tervisemõjudele. Saastunud veekogudest püütud kalu süües sööme endale sisse näiteks raskemetalle ja plastikut. Ajakirja Scientific Reports ilmunud uuringu kohaselt võivad kala tarbivad inimesed aastas sisse süüa kuni 246 mikroplastiku osakest. Muret tekitavad ka dioksiinide ja raskemetallide jäägid kalades. Tervisliku toitumise eestkõneleja dr Michael Greger on toonud võrdluse, et pool tuunikalakonservi sisaldab sama palju elavhõbedat kui 100 vaktsiini. Ometi muretsevad paljud lapsevanemad juba ühe vaktsiini elavhõbeda sisalduse pärast, aga samas ei karda oma lastele toiduks kala pakkuda.

Kala teab

Jonathan Balcombe ütleb, et praegustest teadusuuringutest võime kalade kohta nii mõndagi järeldada: „Kalad ei ole pelgalt elus, neil on elud. Nad ei ole ainult asjad, vaid olendid. Kala on oma iseloomu ja suhetega isiksus. Ta oskab mängida, õppida, tajuda, uuendusi luua, lohutada, planeerida, kogeda naudingut, hirmu, mängulisust, valu ja, ma kahtlustan, et ka rõõmu. Kala tunneb ja teab.“ Jo-Anne McArthuri fotoraamatu pildil olev kalake tühjas akvaariumis oli arvatavasti suurest igavusest ja üksindusest masendusse langenud. Ja nii ta seal liikumatult elutses. See väike õnnetu isiksus, kelle elulugu tähendas üksluist vangistust …

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Vegan 2017. aasta talvenumbris.

26757849_174427623160958_6761006040385780084_o

Jälgi blogi Facebookis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s